ASi Pakterminal juhatuse esimehel Aadu Luukasel on unistus. Oma vaimusilmas näeb ta Venemaalt Eestisse tuksuvat naftasoont. Naftajuhe Timaani-Pet?oora naftaaladelt Muuga või Paldiski sadamasse oleks teostumisel Eestile küllusesarv. Tuleb vaid koguda tulu odavalt Vene naftalt ning maksustada selle järele Eesti sadamatesse saabuvaid laevu. Ning mis plaani juures kõige ahvatlevam, Tallinna naftaterminaalide omanikud ja sadamate juhid saaksid võimu Eesti kõigi aegade suurimate rahavoogude üle.

Ilusast unenäost on aga alati ebameeldiv ärgata. Võimalus, et venelased oma naftajuhtme Eesti randadele suunaksid, on tegelikult väga väike. Soomlastel on Moskvaga head suhted ning nad ei hoia kokku aega ega vaeva selgitamaks Venemaale, et nende Porvoo sadama valimine naftajuhtme otsaks oleks kõige õigem lahendus. Soome on mõjutanud venelasi nii oma presidendi kui peaministri tasemel. Lätlased on käinud venelastele pakkumas Ventspilsi naftasadamat.

Eestlaste propaganda on jäänud ilmselgelt konkurentide omast maha. Valitsuse transiidikomisjon on jaanuaris teatanud, et peab naftajuhtme rajamist võimalikuks. Eesti huvi on kinnitanud lisaks peaminister Tiit Vähi kirjas Venemaa naftatööstusministrile. Need sammud on aga ebapiisavad. Trumpargument -- Eesti sadamate jäävabad veed -- jääb päästmatult varju. Pole kasu teadmisest, et kui Porvoos on meri jäävaba 4--5 kuud aastas, siis Eesti rannik jäätub vaid iga seitsme aasta järel.

Kõige tõenäolisem on, et venelased eelistavad Eesti, Soome ja Läti sadamatele omaenda Primorskit Leningradi oblastis. Tõsi, seal ootavad naftasadama infrastruktuurid alles väljaehitamist, kuid venelaste nafta järele seilatakse ka Soome lahe kõige kaugemasse soppi. Seetõttu ei lase nad naabrite taskutesse liigsel tulul voolata.