Pisikese seadme kiituseks ja OS/2

Tänases pakkumises olevad notebook-arvutid on kõik Pentium-protsessoriga. Paar päeva tagasi saatis aga IBM-Eesti mulle loo sellest, kuidas First Virginia Banks Inc on otsustanud OS/2-operatsioonisüsteemi kasuks, ja see lugu tuli mulle juuresolevat tabelit silmitsedes meelde nimelt seepärast, et töökohtadeks valis 1st Virginia 486-arvutid.

Ma pole leidnud kunagi aega, võimalust ja vaba arvutit selleks, et ise OS/2 järele proovida. Kasutades hulka endast äärmiselt hästi arvavaid programme, püsin ma seal, kus need enam-vähem töötavad ega tee ootamatuid eksperimente. Ja lisaks on mul veel kindel arvamus, et OS/2 ei näe hea välja.

Teiselt poolt on mul vastukaaluks hulk jutustusi sellest, miks OS/2 hea on. Minu jaoks on neist koorunud välja üks suund -- ta käib stabiilselt ja ei ole mammut. Stabiilsus tähendab seda, et teda võib kasutada lisaks mängudele ka olulisteks tööülesanneteks -- Win95 puhul on näiteks põhjalikult silmas peetud, et saaks ikka mängu mängida. Mittemammutlikkuse heaks näiteks on see, et ollakse nõus ostma 486-arvuteid. Olles seotud Windows-eluviisidega, arvestan ma arvutit ostes kindlasti, et ahaa, varsti tuleb kobida Win95 pealt üle WinNT peale -- järelikult tuleb osta suvaliseks töökohaks võimalikult sitke masin. Kui aga sügavamalt järele mõelda, siis on seda sitkust ja jõudu vaja põhiliselt selleks, et ma ka poolteise aasta pärast teaksin, et ma võin minna poodi ja osta tarkvara, mis minu arvuti peal enam-vähem liigub -- mõistagi pärast operatsioonisüsteemi uuendamist WinNT-ks.

Parandage mind, kui ma eksin, aga OS/2 on minu teada siiani taganud selle, et võimalusi on tulnud juurde ja kasutaja pole pidanud kaasas käima võidu-tarkvarastumisega. Olles Windows-inimene, jutustan ma nädalast nädalasse kiirematest ja võimsamatest arvutitest. Kas aga keskmine kasutaja tahab endale võimsamat arvutit? Tema tahab mobiiltelefoni, liisitud punast autot ja oma töö võimalikult hõlpsalt ära teha. Firmaomanik jälle tahab hoida kulutusi võimalikult väikestena ja seejuures saavutada võimalikult häid töötulemusi ja investeeringute tasuvust. Kumbki neist ei vaja Pentiumit, Windowsi ega selle 32bitist APIt.

Tuleks aga lõpuks tagasi notebook-arvutite juurde. Minul on nende puhul kaks ideaalvarianti. Esimene on kõige võimsama turul oleva protsessoriga, sadakond megabaiti mälu, paar gigabaiti kõvaketast, kõrge resolutsiooniga värvimonitor. Ma saaksin sellega teha kõike, mis parasjagu pähe tuleb ja kasutada kõiki programme, mida olen harjunud statsionaarse arvuti peal kasutama. Arvatavasti kasutaksin ma seda tegelikult vahetevahel tekstitöötluseks. Teine ideaalarvuti oleks pisike, teeks neid asju, mida vabalt liikudes vaja on ja oleks mulle kommunikatsioonivahendiks ja sekretäriks.

Kui hästi järgi mõelda, siis pole ju selleks eriti palju sitkust vaja -- ma olen ise ka kunagi assembleris tekstiredaktori kirjutanud, mis oli kompaktne, käis kiviaegsel arvutil nimega Krista ja tegi täpselt seda, mida vaja oli: võimaldas eesti ja vene keeles kirju kirjutada ja neid välja trükkida, seejuures kõigi tarvilike täpi- ja muidu-tähtedega.

Tavaline notebook on hea. Ta ühildub kergesti olemasoleva rohkem või vähem läbimõeldud töökeskkonnaga ja meil pole vaja enda mõtlemist muuta.

Tegin enne tööd kontoris, nüüd võin seda teha kodus, autos, bussis, lennukis. Ega mul vist polegi mõtet paratamatusega võidelda -- sinna ühte Windows-maailma me kipume minema.

Ainult et vahetevahel on lõpmata kahju, et ma ei õpi ega tööta MITis, kus mõeldakse välja, joonistatakse ja proovitakse kõige muu põneva hulgas teoks teha näiteks kantavat arvutit, mis oleks sõna otses mõttes kantav, sest ta asuks teie kingatallas, ammutaks energiat käimisest, näitaks pilti teie päikseprillides ja teda saaks juhtida tasakesi taskus juhtpaneeli mudides.