Riiulifirmasid varjutavast kahtluseloorist

Riiulifirmad kujutavad endast ettevõtteregistrisse kantud ettevõtteid, mis üldjuhul on võetud maksukohuslasena arvele maksuametis ja mille aktsiaid või osasid müüakse ettevõtlusega tegeleda soovivatele isikutele. Seega on tegemist firmadega, mille aktsiaid või osasid omandades saab koheselt evida ettevõtte nimel õigusi ja kohustusi.

Riiulifirma on eelkõige kaup, mida saab ja võib raha eest müüa. Me ei või kleepida kellelegi külge silti, et see või teine firma on see kahtlane riiulifirma, sest võib-olla juba homme liigutavad just nemad miljoneid või osaletakse mõnel riigivara erastamise konkursil.

Siiski tundub, et paljud riigiametnikud ja kahjuks ka eraettevõtjad põhjendavad enda saamatust ametikohustuste täitmisel riiulifirmade olemasoluga.

Kui jäädakse kaotajaks riigivara erastamiskonkursil või kui pannakse toime mõni kelmus, siis on ikka süüdi kahtlase taustaga riiulifirma.

Kas midagi muutub, kui kelmuse oleks toime pannud tegutsev firma? Üldjuhtumil mitte, nagu näitab praktika. Kõige tavalisema stsenaariumi korral jääb süüdi mõni firma töötaja, kes vabastatakse töölt ning kannataja jääb pigem pika ninaga kui hüvitatakse talle tekitatud kahju.

Väga suurte summade puhul on lihtsam kuulutada ettevõte pankrotis olevaks ning paralleelselt asutada uus ettevõte. Kui jälgida aga pettasaanud isikuid, siis on tegemist iseenda lollusega või pealiskaudse suhtumisega oma töökohustuste täitmisse.

Mis aga puutub riigivara erastamisse, siis meie teada on ka väga soliidsed ettevõtmised erastatud just riiulifirmade poolt ning nad tegutsevad, kaotajad võiksid aga süüvida kaotuse majanduslikesse põhjustesse, aga mitte riiulifirmade mustamisse.

Loomulikult tundub naljakas riiulifirma kapitali määr 300 krooni, kuid me ei usu, et midagi muutub ka kapitali tõstes miljonitesse. Ere näide võiks siin olla Tartu Kommertspank, Sotsiaalpank või Võhma lihakombinaat, kus aktsiakapitali suurus ulatus miljonitesse kroonidesse. Pärast ettevõtte pankrotistumist pole ei miljoneid ega ka inimesi, kes vastutavad.

Tartu Kommertspanga puhul aga läheneb mõni seik juba kurblõbusa nalja valdkonda. Kuidas muidu seletada asjaolu, et panga likvideerimiskomisjoni liige on juba rootsi kardinate taha paigutatud, endised juhid aga sõidavad linna vahel rõõmsate nägudega ringi.

Riiulifirma ost on parim lahendus ettevõtjale, kel seisab homme ees tehing, millest saab tulu nii tehingu pool kui ka riik (maksudest). See, et riiulifirma ostnute seas on pettureid, on muidugi kurb ja muret tekitav ning konsultatsioonifirmadele varju heitev.

Riiulifirma ostnud isik vastutab oma tegevuse eest omandamise momendist arvates iseseisvalt, samuti oma süülise käitumise tagajärjel tekkinud kahju eest. Müüjat ei saa süüdistada kauba ebakvaliteetsuses, sest kaup on seadustele vastav ja standardne.

Solvavana tundus näiteks ka 13. juuni Äripäevas avaldatud nn TOP 10, kus oli loetletud suurimad riiulifirmade müüjad Tallinnas. See «edetabel» jätab mulje superpetturite nimekirjast, kus numbritega püütakse konsultatsioonifirmadele määrata süü astet. Lisaks kõigele on antud edetabelis märgitud müügikogused ebatäpsed.

Lõpuks tahaks soovida riigiametnikele rohkem sallivust ja kompetentsust.

Maksu-, politsei- ja tolliameti juhtivtöötajatele soovitaksime koostada ka edetabel tegevusaladest, kus esineb rohkem maksupettusi (hoiatamaks inimesi teenuseid ja kaupu ostmast), nimekirja relvamarkidest, millega tapetakse rohkem inimesi ja nimekirja autodest, millega sooritatakse rohkem õnnetusi ning nendele «edetabelitele» tuginedes võime vastavaid kaupmehi «süü» eest karistama hakata.

Esimesena võiksime alustada viinatootjatest, sest suur osa kuritegusid sooritatakse just alkoholijoobes. Aga riigiametnike seisukohalt vaadates pole see vist tähtis, maksud on ju makstud.

Allakirjutanud on üksmeelel, et tark inimene teab, mida räägib, rumal aga räägib, mida teab.

Nii mõnedki riigiametnikud sarnanevad praegusel ajal rohkem keskaja inkvisiitoritele kui inimestele, kellega eraettevõtjad peaksid koostööd arendama.