Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kaubamärgivaldaja ainuõiguse eiramine ettevaatamatusest on haldusõiguse rikkumine
Hiljuti riigikogus vastu võetud haldusõiguse rikkumiste seadustik ning kriminaalkoodeksi muutmise seadus sätestas muu hulgas karistused patendi ning kasuliku mudeli omaniku ja kaubamärgivaldaja (ainu)õiguste rikkumise eest.
Nii võib halduskohtunik kaubamärgivaldaja ainuõiguste ettevaatamatu rikkumise eest määrata halduskaristuse rahatrahvi (kuni sada päevapalka) näol. Tahtliku rikkumise eest on aga ette nähtud kriminaalkaristus-rahatrahv, arest või vanglakaristus (kuni aasta).
Autoriõiguse seaduse järgi olid sarnased karistused juba küllalt ammu ette nähtud autoriõiguste rikkumise eest. Nüüd siis on ka leiutise autor võrdsustatud näiteks heliloojaga. Samas näitab praktika, et veel ei ole vastavaid kohtuasju algatatud. Tõsi küll, BSA loodab, et nende initsiatiivil jõuavad kohtusse esimesed tarkvarapiraatlusega seotud asjad.
Firmaomaniku jaoks on küllalt huvitav väljend «õiguste rikkumine ettevaatamatusest» (tähelepanu, vastutusele kuulub füüsiline ehk üksikisik, mitte ettevõte). Juristide keeles tähendab ettevaatamatus, et rikkuja ei saanud aru, et ta rikub kaubamärgivaldaja õigusi, kuigi võis ja pidi sellest aru saama. Autori arvates on piir ettevaatamatu (halduskaristus) ning tahtliku (kriminaalkaristus) rikkumise vahel veepinnale tõmmatud. Autoriõiguse rikkumise eest ei ole eraldi sätestatud karistust tahtliku või ettevaatamatu rikkumise puhuks.
Halduskaristuse määramise õigus on halduskohtunikul, haldusrikkumise protokolli koostamise õigus on politseiametnikel, samuti konkurentsi-, tarbijakaitse- ning tolliameti vastavatel ametnikel.
Kaubamärgivaldaja ainuõiguse rikkumiseks loetakse kaubamärgivaldaja loata õiguskaitse saanud kaubamärgi kasutamist, st kauba- või pakendi tähistamist kaubamärgiga, kaubamärgiga tähistatud kaupade pakkumist müügiks, kaubamärgiga tähistatud teenuste pakkumist ja osutamist, selliste toodete sisse- ja väljavedu, samuti kaubamärgi kasutamist reklaammaterjalides. Seega on rikkumise võimalused päris suured.
Maaletoojatel on kasulik teada, et kui kaubamärki kandev toode on legaalselt omandatud ühes riigis, siis ei saa kaubamärgivaldaja piirata selle toote sissevedu teise riiki, kuigi tal võib ka teises riigis olla kaubamärk registreeritud. Kaubamärgivaldaja (aga ka patendi või kasuliku mudeli omanik) võib ühe ja sama toote müümise pealt ainult ühe korra kasu saada.
Seega, ettevõtjad peaksid enne uue kaubamärgiga turule tulemist väga hoolega uurima, kas keegi ei ole seda juba Eestis registreerinud. Arvestades Eesti eripära on see küllaltki raske, sest kaubamärgiekspertiis võtab riigi patendiametis umbes poolteist aastat aega ning selle aja jooksul esitatud taotluste kohta üldsusele informatsiooni ei anta. Nii et tegelikult ei saa ettevõtja kunagi kindel olla, et tema poolt ihaldatav märk juba kaitstud ei ole.
Samas aga jääme huviga ootama, kuidas politsei ning teised ametnikud oma uue ülesandega hakkama saavad ning õiguserikkumised riburada pidi kohtusse jõuavad.