Tallinna Sadam erastatakse kontsessioonilepinguga

Kõige lähemal erastamisele on Eesti Raudtee, mille puhul on kõik asjad enam-vähem selged. Me ei näe Eesti Raudtee erastamisel suuri probleeme ja ettevõttesse võiks hakata investoreid otsima.

Kõige suuremad on probleemid Eesti Energiaga, millega koos valmistatakse erastamiseks ette ka Eesti Põlevkivi. Sisuliselt oleme restruktureerimise staadiumis ja erastamisest ei saa Eesti Energia puhul veel rääkida. Kaarte segab ka elektrienergia tootmise ümber toimuv. Valitsus peab läbirääkimisi olukorras, kus kogu Eesti Energia arengukava ja erastamiskontseptsioon pole veel valmis. Ma pean seda halvaks tendentsiks, sest ka tühisena tunduvad otsused võivad hiljem piirata meie võimalusi.

Ametlikult ei ole. Ametlikult käib koostöölepingu koostamine. Erastamisagentuur asjade seisu väga hästi ei tea, sest meie neid läbirääkimisi ei vahenda. Läbirääkimistest teame praktiliselt sama palju kui ajakirjandus.

Ma ei ütleks, et Tallinna Sadamat on erastatud. Seal on osa operaatortegevust antud erakätesse, aga sadama kui infrastruktuuri üksuse erastamine seisab alles ees. Tallinna Sadama erastamiskontseptsioon on valminud ja valitsus on sellega põhimõtteliselt nõustunud. Edasine areng sõltub erastamisagentuuri ning teede- ja sideministeeriumi koostööst. Eriarvamused on selles, millisele tasandile peab jääma riigi reguleeriv roll.

Praeguse erastamiskava järgi jääb infrastruktuur (kaid ja nende alune maa) riigile ja see antakse pikaajalise kontsessioonilepinguga ühele firmale, kes võib neid edasi rentida operaatoritele. Tallinna Sadama ja ka Eesti Raudtee erastamist takistab puudulik seadusandlus. Infrastruktuuri juurde kuuluvat maad ja kommunikatsioone ei saa anda lõplikult erakätesse enne, kui pole paigas seadusandlus.

Kontsessioon on ilmselt üks lüli praeguse situatsiooni ja erastamise vahel. See annab ostjale majanduslikud hoovad ja jätab riigile mingisuguse taganemise võimalike ebasoovitavate stsenaariumide puhul. Kõigis erastamiskavades on sees, et kuni seadusandliku regulatsiooni täpsustamiseni ja väljaarendamiseni peab riik füüsilise enamuse kaudu säilitama kontrolli infrastruktuuri üle. Seda asendab ärilises mõttes kontsessioonileping, mis võimaldab seda omavatel firmadel võtta laenu ja teha pikaajalisi finantstehinguid.

Ei ole. Ühisfirma hõlmab ainult raudtee remonti ja taastustöid ning Eesti pool osaleb seal suhteliselt väikese kapitali ja varaga. Ilmselt jääb Eesti poolele 49 protsenti aktsiatest.

Sakslased oleksid Eestisse investeerinud ka siis, kui Eesti pool poleks ühisfirmas osalenud. Eesti Raudtee kulutab aastas raudtee hooldus- ja remonditöödeks umbes 160 miljonit krooni. Asutamislepingus kohustub Eesti Raudtee kuue aasta jooksul pool oma remondimahust tellima ühisfirmalt. Sakslased garanteerisid investeeringuid 170 miljoni krooni ulatuses.

Erastamisagentuur müüb rahvusvahelisel enampakkumisel, ja teatavasti kapitalil rahvust ei ole. Selge on aga see, et infrastruktuuri erastamisel hakatakse varasemast rohkem kontrollima kapitali päritolu ja seaduslikkust.

Kas Vene kapitalile peaks tegema mingeid eelistusi või piiranguid, selliseid diskussioone pole olnud.

Tehniliselt ei sega erastamist mitte miski. Eesti Telekomi erastamine on ainus võimalus, mis jätab Eesti riigile vabaduse partnerite valimisel. Teine alternatiiv on erastada eraldi riigile kuuluvad aktsiad ASis Eesti Telefon ja ASis Eesti Mobiiltelefon. Mõlema aktsiaseltsi strateegilisele investorile on aga asutamislepingus antud aktsiate ostueesõigus, seega on tulemus ette määratud. Eesti Telekomi erastamine tervikuna võimaldab riigil tuua mängu uusi jõude ja saada ka rohkem raha. Praegused välisinvestorid Eesti Telefonis ja Eesti Mobiiltelefonis on huvitatud ainult oma osaluse tõstmisest 49 protsendilt 51 protsendile. Kui nad peavad aga kontrolli saavutamiseks ostma Eesti Telekomi kui valdusfirma aktsiaid, siis peavad nad ka rohkem raha mängu panema ja see ongi Eesti Telekomi erastamiskontseptsiooni nurgakivi.

Teine põhjus on selles, et Eesti Telekom tervikuna on piisavalt suur, et minna välja rahvusvahelistele väärtpaberiturgudele. See tähendab, et tehakse väga autoriteetsed audiitorkontrollid, firma väärtus määratakse rahvusvaheliselt tunnustatud ekspertide poolt ja kogu tehing muutub avalikuks ning ametnike tasandil pole enam võimalik midagi kuskil tagahoovis kokku leppida.

Meie hinnangul raha lausa trügib uksest sisse. Ilma et oleksime erastamist välja kuulutanud, käib meie juures väga palju huvilisi ja väga konkreetsete ettepanekutega. Kui välja arvata endised idabloki maad, siis võib öelda, et huvi on tuntud pea kõigist Euroopa riikidest, samuti Põhja-Ameerikast. Peale erainvestorite on huvi tundnud maailmapank, Euroopa rekonstruktsiooni- ja arengupank ning teised, kõik võimalikud suured finantskonsortsiumid. Eesti riigil peab nüüd jätkuma ainult tarkust, et valida õiged investorid.