Euroopa laiendamise läbirääkimised soikumas

Kaksteist liikmestaatust taotlevat riiki on pidupäevaretoorikas endiselt esikohal, kuid valitsustevahelistel läbirääkimistel on küsimus taandunud teisejärguliseks. Prantsusmaa välisminister Hervé de Charette selgitas hiljuti ajakirjanikele, et läbirääkimised on «tähtsad, kuid mitte otsustavad». «Realistlikel põhjustel» tuleb preagu piirduda «mõõdukate» tulemustega. Vaevalt suudetakse kahe nädala pärast Dublinis ELi erakorralisel tippkohtumisel (Dublin I) läbirääkimised tardumusest välja tuua.

Ka ajakava, mille kohaselt läbirääkimised lõpevad järgmise aasta juunis Amsterdami tippkohtumisel, näib ebatõenäoline.

Hollandlased, kes asuvad aastavahetusel ELi tööd juhtima, on juba soovitanud kevadel toimuvate Suurbritannia üldvalimiste tõttu läbirääkimiste viimane voor edasi lükata. Viivitamisest kaotavad eelkõige Ida- Ja Kesk-Euroopa riigid, kes soovivad liidu liikmeks saada esimesel võimalusel.

Detsembris Dublinis toimuval korralisel tippkohtumisel (Dublin II) peaks laual olema uue lepingu kavand, katalüsaator, mis toob välja polariseerumise integratsiooni pooldavate valitsuste -- eesotsas Saksamaaga -- ning konservatiivse Briti valitsuse vahel, kes on integratsiooni süvendamise vastu.

Kui aga valitsustevaheline konverents piidub vaid praeguse lepingu iluraviga ning lükkab rasked otsused edasi, võib peaminister John Major Dublinis saada hiilgava võidu -- vastaste loobumise arvel!

Tänases Euroopas puudub tugev allianss poliitiliste liidrite vahel, kes sooviksid ning suudaksid tagant tõugata nii integratsiooni kui laiendamist.

Ajavahemikus 1985--1995 viis ELi integratsiooni edasi liit eesotsas Saksamaa kantsleri Helmut Kohli ning välisminister Hans-Dietrich Genscheri, Prantsusmaa presidendi Francois Mitterrandi ja ELi komisjoni juhi Jacques Delorsiga. Juhtgruppi toetasid Beneluxi riikide, Hispaania ja Itaalia sarnaselt meelestatud poliitilised liidrid.

Praegune poliitiline konstellatsioon ELis on sootuks erinev ning integratsiooni pooldavad jõud on nõrgad ning sageli passiivsed.

Helmut Kohl jätkab küll integratsiooni pooldavat suunda, kuid tal on järjest raskem leida poliitilisi liitlasi. Kodus veab ta koormat üksi ning peab üha sagedamini tegema mööndusi rahandusminister Theo Waigelile, kellele on lähedasem gaullistlik ettekujutus Euroopast: tugev Euroopa nõrkade ühiste institutsioonidega.

Prantsusmaa president Jacques Chirac järgib samuti gaullistlikku Euroopa poliitikat, mille eesmärk on nõrgendada Euroopa ühiseid institutsioone -- komisjoni, kohust ning parlamenti. Chiraci unistus on luua Euroopas Bosnia rahuläbirääkimiste kontaktgrupiga sarnanev direktoorium, kus suured riigid saavad segamatult Euroopa asju ajada.

Kohl ei või enesele lubada avalikku konfrontatsiooni. Traditsiooniline Saksa-Prantsuse sõprus, millele alati on omistatud suurt tähtsust, on juba alates Adenaueri ja Gaulle'i päevist sundinud Saksamaad kompromissidele. Praegu juhib kahe riigi koostöös Prantsusamaa seisukoht.

Brüsselis on Euroopa komisjoni uuel juhil Jacques Santeril küll head tahtmist, kuid vajaka jääb Jacques Delorsi võimest võita liikmesriikide valitsuste respekti nii oma isikule kui komisjonile. Santeri häält pannakse tähele järjest vähem.

Hispaanias, Portugalis ja Itaalias on võimul uued ELi pooldavad valitsused, kes eelistavad liikmeskonna laiendamise edasi lükata.

Kohlil ei jää üle muud, kui otsida tuge väikeriikide valitsustelt -- Beneluxi maadelt, Austrialt, Iirimaalt, Soomelt ning ka Rootsilt.

Järjest sagedamini kõneldakse uutest valitsustevahelistest läbirääkimistest paari aasta pärast või mingit liiki regulaarsetest töösessioonidest paralleelselt laiendamisläbirääkimistega. Kui läbirääkimised nüüd otsustavates valdkondades liiva jooksevad, leiavad 15 liikmesriigi valitsused end aasta pärast olukorras, kus neil tuleb tegelda võitlusega võimu ja raha pärast uutel valitsustevahelistel läbirääkimistel, samas kui paralleelselt oleks käimas 12 bilateraalset, komplitseeritud liitumisläbirääkimist liitu pürgivate riikidega. SD