Euroopa laiendamise läbirääkimised soikumas

Kaksteist liikmestaatust taotlevat riiki on pidupäevaretoorikas endiselt esikohal, kuid valitsustevahelistel läbirääkimistel on küsimus taandunud teisejärguliseks. Prantsusmaa välisminister Hervé de Charette selgitas hiljuti ajakirjanikele, et läbirääkimised on «tähtsad, kuid mitte otsustavad». «Realistlikel põhjustel» tuleb preagu piirduda «mõõdukate» tulemustega. Vaevalt suudetakse kahe nädala pärast Dublinis ELi erakorralisel tippkohtumisel (Dublin I) läbirääkimised tardumusest välja tuua.

Ka ajakava, mille kohaselt läbirääkimised lõpevad järgmise aasta juunis Amsterdami tippkohtumisel, näib ebatõenäoline.

Hollandlased, kes asuvad aastavahetusel ELi tööd juhtima, on juba soovitanud kevadel toimuvate Suurbritannia üldvalimiste tõttu läbirääkimiste viimane voor edasi lükata. Viivitamisest kaotavad eelkõige Ida- Ja Kesk-Euroopa riigid, kes soovivad liidu liikmeks saada esimesel võimalusel.

Brüsselis on Euroopa komisjoni uuel juhil Jacques Santeril küll head tahtmist, kuid vajaka jääb Jacques Delorsi võimest võita liikmesriikide valitsuste respekti nii oma isikule kui komisjonile. Santeri häält pannakse tähele järjest vähem.

Hispaanias, Portugalis ja Itaalias on võimul uued ELi pooldavad valitsused, kes eelistavad liikmeskonna laiendamise edasi lükata.

Kohlil ei jää üle muud, kui otsida tuge väikeriikide valitsustelt -- Beneluxi maadelt, Austrialt, Iirimaalt, Soomelt ning ka Rootsilt.

Järjest sagedamini kõneldakse uutest valitsustevahelistest läbirääkimistest paari aasta pärast või mingit liiki regulaarsetest töösessioonidest paralleelselt laiendamisläbirääkimistega. Kui läbirääkimised nüüd otsustavates valdkondades liiva jooksevad, leiavad 15 liikmesriigi valitsused end aasta pärast olukorras, kus neil tuleb tegelda võitlusega võimu ja raha pärast uutel valitsustevahelistel läbirääkimistel, samas kui paralleelselt oleks käimas 12 bilateraalset, komplitseeritud liitumisläbirääkimist liitu pürgivate riikidega. SD