Ametiühingute soovid suuremad võimalustest

Looduses pole kuigi haruldane, et järjekindlalt tilkuv vesi on võimeline kivisse augu uuristama. Sarnast protsessi võib täheldada ka Eesti ametiühingute tegevuse puhul, kelle jonn ja kihutustöö hakkavad valitsuse ning ettevõtjate meelehärmiks tasapisi vilja kandma. Veel kevadel kirjutas toimetus, et meie ametiühingud on ettevõtjate õnneks arad ja hambutud. Nüüd on need töötajate huvide eest võitlevad organisatsioonid hakanud jõulisemalt oma eksistentsi tõestama, pigistades valitsuselt välja neljateistkümneprotsendilise palgatõusu haritlastele ja nõudes miinimumpalga tõstmist tuhande kahesaja kroonini.

Äripäeva arvates ei anna ametiühingutegelased endale päriselt aru, mida nende sammud endaga laiemas plaanis kaasa toovad.

Haritlaste palga tõstmine ja seeläbi haridusse investeerimine on kuldaväärt asi, aga seda ei saa niigi pingelise riigieelarve juures teha ülepeakaela. Paljud eluvaldkonnad nõuavad rohkem toetust, kui riigi rahakott seda välja kannatab. Sellepärast peab näiteks teenistujate ametiliitude organisatsioon rahul olema valitsusega hiljuti sõlmitud kokkuleppega, mille kohaselt TALO liikmete palgatõusuks kulutatakse järgmisel aastal viiskümmend miljonit krooni. Valitsus tegi õigesti, et ei andnud rohkem järele. Ametiühingulased aga on otsustanud mõjutada ka riigikogu, et palgasummasid suurendada.

Ametiühingute soov tõsta alampalka 1200 kroonini kuus praeguse 680 krooni asemel on aga ilmselge liialdus, mis toob endaga kaasa hüppelise inflatsiooni tõusu ja vallandab palkade võidujooksu. Miinimumpalga suurendamisega kaasneb kogu palgaastmestiku muutus, mis nõuab riigilt üle jõu käivaid summasid.

On selge, et tänane miinimumpalk ei taga kellelegi lahedat äraelamist. Kes sellega pole leppinud, on endale leidnud kindlasti parema töökoha, sest kriitilist tööpuudust Eestis veel ei tunta. Kes aga soovib vegeteerida miinimumpalgaga, neile ei pea seda sellepärast rohkem maksma.

Ametiühingute keskliidu esimees Raivo Paavo on väitnud, et kõrgem miinimumpalk vähendab ümbrikupalkade maksmist, mille tulemusena laekub riigikassasse rohkem sotsiaal- ja ravikindlustusmaksu. Selline väide saab tekkida vaid maailma läbi roosade prillide vaadates. Ettevõtja, kes töötajaid ümbrikupalgaga kosutab, tahab oma kasumi ka kindlasti edaspidi kätte saada, vähendades riigimaksude osa võrra reaalpalka.

Paavo on tunnistanud augustikuus Eesti Päevalehele, et Euroopa mallide järgi oleks normaalne maksta miinimumpalgaks koguni 2100 krooni. Kust selline raha meie riigis peaks tulema, paraku ei selgitata.

Ametiühingute pingutusi oma liikmete eest seista on võimalik kuidagi mõista. Küll aga peavad valitsus ja ettevõtjad tähelepanelikult silmas pidama seda, et töötajate õiguste kaitsjad oma nõudmistega liiga kaugele ei läheks. Lihtsameelselt loovutatud positsioone on hiljem väga raske tagasi võita.