Pealkirjas väidetu illustreerimiseks kasutan riigikogus 12. juunil 1996 vastu võetud käibemaksuseaduse muutmise seadust, mis hakkas tervikuna kehtima 1. septembril 1996.

Nende muudatuste põhjal loetakse käibeks ka «kaupade mahakandmist». Käibemaksuseaduse paragrahvi 2 põhjal on kaubad «vallasasjad, loomad, puisteained, vedelikud, gaasid, elektri- ja soojusenergia. Kinnisasjad, ehitised kui vallasasjad, raha ja väärtpaberid ei ole kaubad». Rahandusministeeriumi määrus nr 62 22. juulist 1996 täpsustab, et «mahakantud kaupade maksustatavaks väärtuseks on teistelt isikutelt soetatud käibevara puhul selle soetusmaksumus, teistelt isikutelt soetatud põhivara puhul selle jääkväärtus ja omatoodetud kaupade puhul nende tootmisomahind raamatupidamisseaduse tähenduses».

Käibemaksuseaduse see muudatus puudutab kõiki ettevõtlusega tegelevaid käibemaksukohustuslasi. On vähe käibemaksukohustuslasi, kes ei kanna kunagi maha vara, mis on käibemaksuseaduses defineeritud kui kaup. Kui käibemaksukohustuslane kannab maha näiteks 1985. aastal (või 1905. aastal) soetatud käibevara, kuna see vara on muutunud ekspluatatsiooni käigus kasutamiskõlbmatuks, siis tuleb seaduse kohaselt vastav soetusmaksumus maksustada käibemaksuga. Seejuures ei ole üldse oluline, kas selle vara soetamisel on kunagi käibemaksu maha arvatud või mitte.

Omaette probleemiks jääb, millist kurssi kasutada soetusmaksumuse määratlemisel, kuna ei 1985. aastal ega ka 1905. aastal ei kehtinud Eesti kroon? Eriti valusasti puudutab see seaduse muudatus ettevõtjaid õnnetuste ja katastroofide puhul. Kui käibemaksuseaduses kaubana defineeritud vara hävineb, siis tekib käibemaksukohustuslasel kohe maksukohustus, kuna hävinenud vara kantakse ju maha. Analoogiliselt tuleb toimida ka varguste puhul. Kui firma kontorisse tungib varas, kes viib ära kontoritehnika ja lõhub mööbli, siis nii kontoritehnika kui ka mööbli kas soetusmaksumus või jääkväärtus, sõltuvalt vara liigitusest, tuleb maksustada käibemaksuga, sest firma kasutuses mitteolev vara tuleb ju maha kanda.

Käibemaksuseaduse see muudatus kaugeneb väga käibemaksuseaduse paragrahvis 1 defineeritud üldprintsiibist «käibemaksu rakendatakse lisandunud väärtuse maksuna». Jääb arusaamatuks, milline väärtus lisandub maksukohustuslasele vara riknemise, hävinemise, vargusevõi muul moel kasutuskõlbmatuks muutumise korral?

Käibemaksuseaduse muutmise seaduse paragrahvi 16 punkti 4 põhjal ei kuulu mahaarvamisele käibemaks, mida registreeritud käibemaksukohustuslane on maksnud sõiduautode ja nende tarbeks mootorikütuse ostmisel. See punkt on suunatud teatud firmade grupi vastu. Eelkõige liisingufirmad, taksofirmad ja autorenditeenuseid osutavad firmad. Mõttetu on soetada sõiduautot kapitalirendi teel, kui pangalaenuga soetades võidetakse käibemaksusumma. Otsene järeldus on, et praeguse valitsuse maksupoliitiliseks prioriteediks on soodustada pangandust.

Takso- ja autorendifirmasid tabas see seadusemuudatus valusasti, kuna nende põhilised tootmisvahendid -- sõiduautod -- muutuvad käibemaksu võrra kallimaks. Taksofirmad jäid ilma ka õigusest arvata maha oma maksustatavalt käibelt mootorikütuse ostmisel makstud käibemaks. Ma ei arva, et taksoga sõitmine või sõiduauto rentimine peaks odav olema, kuid nii oluliste muudatuste tegemine majandusaasta kestel muudab mõttetuks finantsplaneerimise nende firmade puhul isegi nii lühikeseks perioodiks nagu üks aasta.