Devalveerimise kampaania ennetamiseks

Leedus valimised võitnud Isamaaliit tahab asuda ravima kaubavahetuse defitsiiti. Ütlen ravima, sest enamasti kiputakse riigi majanduse üle otsustama selle järgi, millise märgiga on tema jooksva konto bilanss. Tõsiasi, et Leedu oma valuutakomiteel rajanevast süsteemist ekspordi toetamise nimel loobuda kavatseb, annab tõenäoliselt uut indu ka Eesti vastavatele tegelastele, kes viimased neli aastat on järjepanu krooni peatset kukkumist lootnud või ennustanud. Et järjekordset devalveerimiskampaaniat ennetada, tahaksingi pisut analüüsida maksebilansi jooksva konto puudujäägi kui Ida-Euroopat kummitava tondi olemust.

Maksebilansi jooksva konto puudujääk näitab eelkõige seda, et riik kasutab rohkem vahendeid, kui ta ise toodab, ehk teisisõnu on lihtsalt tegemist laenamisega. Laenu tuleb aga hinnata eelkõige selle järgi, millisel otstarbel seda kasutatakse. Kuna kõik endised plaanimajandusega riigid vajavad oma majanduse efektiivsuse tõstmiseks suurel hulgal imporditavat tehnoloogiat, siis pole ka ime, et riigid, kus reformid on toimunud kõige kiiremini, paistavad ka silma jooksva konto puudujäägi poolest. Nimetatud «pahest» on suutnud hoiduda vaid riigid, mille majandus on rajatud tooraine ekspordile ning kus sisulist majanduse restruktureerimist ei ole veel alustatud.

Riigi maksebilanss koosneb kolmest komponendist -- jooksev konto, kapitali konto ning riiklikud reservid, mille saldod peavad kokku andma nulli, sest nagu iga bilanss, nii peab ka vigadeta koostatud maksebilanss olema tasakaalus. Äraseletatuna tähendab see, et riiki tulnud valuuta ei saa kuhugi kaduda, vaid tema eest tuleb kas midagi välismaalt osta või siis säilitada seda (nt Eesti Pangas) riiklike reservidena. Viimased aastad oleme me rõõmustanud Eestisse saabuvate välisinvesteeringute üle, samal ajal kui impordi kiire kasv on nii mõnegi «eksperdi» pannud kroonile peatset hukku ennustama. Milline siis oleks olnud alternatiiv? Kuna keegi loodetavasti ei eita välisinvesteeringute vajalikkust, siis jääb üle vaid kaks võimalust. Esimene on osta välismaalt majanduse arendamiseks vajalikke kaupu ning teine on saadud valuuta hoidmine Eesti Pangas. Teise variandi puhul tekiks aga küsimus, milleks meil seda välismaalt laenatavat raha üldse vaja on, kui me sellega muud ei mõista teha kui keskpanga keldrisse toppida? Arendades seda loogikat natuke edasi, võib jõuda järgmise, mõnele merkantilistlikult mõtlevale lugejale isegi ketserlikuna tunduva väiteni. Kui suur raha sissevool riiki ei põhjusta maksebilansi jooksva konto puudujääki, siis tõenäoliselt ei olnud seda raha sissevoolu majanduse arendamise seisukohalt vaadatuna tarvis.

Eri riigid on oma majanduse arengult erinevates faasides. Ühed vajavad kapitali tootmise arendamiseks, teised tasuvad eelmise põlvkonna poolt majanduse arendamiseks võetud laene, kolmandad annavad laenu ning neljandad tarbivad neile tagastatavate laenude arvel. Seejuures liiguvad riigid aeglaselt ühest faasist teise. Eesti on hetkel kindlalt esimeses faasis, samas kui Saksamaa on sellel sajandil liikunud esimesest faasist teise ning aeglaselt kolmandasse faasi. Jaapan jälle on oma suure jooksva konto ülejäägiga olnud kümneid aastaid kolmandas faasis ning on alles hiljuti hakanud nihkuma tarbimise suurenemise poole. USA seevastu on hoolega tarbinud pea kogu sõjajärgse aja ning on nüüd tänu välisinvesteeringute suurenemisele nihkunud esimese faasi poole. Loomulikult on selline jaotus tinglik ning vaieldav, kuid see näitab, et teatud etapil riigid lihtsalt vajavad rohkem vahendeid, kui nad toodavad. Seetõttu ei maksa ka Eesti jooksva konto puudujäägi pärast üleliia muretseda. Ajapikku muutub see iseenesest ülejäägiks.

Illustreerimaks seda, kui totter on ekspordi ja impordi vastavalt heaks ning halvaks liigitamine, toon lõpetuseks veel ühe lühikese näite. Kuna ühe riigi eksport on teise riigi seisukohast import, siis maailma kõikide riikide eksport peab olema võrdne maailma kõikide riikide impordiga. Järelikult väide, et eksport on hea ja import on halb on samane väitega, et kõik riigid ei saa üheaegselt elada hästi, kui nad omavahel kauplevad! Viimase väite rumalust ei ole aga tarvis lugejale tõestada.