Pisut väriseva südamega läheb töötaja firmajuhi juurde ja küsib palka juurde. Muidugimõista on tal tagataskus mitmed argumendid, nagu konkurentfirma palgatase ja prognoositav inflatsioon. Tegemist on pakkumisega, millest firmajuhil, tuntud maffiafilmi «Ristiisa» parafraseerides, «on raske ära öelda».

Töötajatele palkade maksmiseks tehtavate kulude osakaal ettevõtete kogukuludes kasvab pidevalt. Palganumbrid haagivad endale nulle sabasse kiiremini, kui kasvab ettevõtete tootlikkus ning kindlasti ka töötajate tööviljakus. See aga võib tulevikus ettevõtlusele kummiefekti tähendada, kiire areng lõpeb, ettevõtlus seisab hetke nõutult paigal ning hakkab siis üha kiirenevalt liikuma risti vastupidises suunas.

Lihtsustatult esitades tähendavad ülikiirelt, tööviljakuse kasvu ületavalt kasvavad töötajate palgad seda, et ettevõttel jääb vähem raha arenguks vajalikeks investeeringuteks. Pilti mustemaks maalides võib Eesti ettevõtlust seega oodata aeg, mil kogu kasum, mida saaks arengusse investeerida, läheb töötasude maksmisele. Ehk lühidalt: ettevõtlus hakkaks varsti kasumi asemel kahjumit tootma, ei loo enam uusi väärtusi, ei arene. Kuid mis saaks sel juhul kõigi soovist lääneriikidele järele, ambitsioonikamate ettevõtjate puhul ka mööda jõuda?

Mida siis ettevõtluse käpu-li kukkumise vältimiseks saaks teha? Tähtsaim mõjutaja ettevõtluskliima muutmisel on riik. Vast üks olulisemaid palgahoovastiku kange valitsuse käes on võimalus reguleerida riigiametnike palkasid, mille kasv põhjustaks omakorda palga tõusu erasektoris. Selle külje pealt vaadates on praeguse valitsuse palgapoliitika meeldivalt konservatiivne, järgmisel aastal suureneb eelarveliste palgatöötajate palgafond projekti järgi vaid 10% võrra, s.o alla prognoositava inflatsiooni. Seni on suudetud sirge seljaga vastu seista ametiühingute miinimumpalga tõstmise nõudmistele.

Kuid suur tööpõld ootab valitsust muutmaks ja korrastamaks praegust töötaja ja tööandja vahelist reeglistikku. Kehtiv tööseadustik on vorbitud töötaja huvidest lähtuvalt, ettevõtjal on raske, ka näiteks väga mõjuva põhjusega, ilma olulise kahjumita töötajat vallandada. Seadustik takistab tööjõu vaba liikumist, konkurentsi ja mõjutab ka palgataset. Ametiühingute, mis ettevõtluse arengu seisukohalt on õnneks veel üsna nõrgad, esitatud Lääne-Euroopa töötajate sotsiaalse kaitse eeskujud tänasesse Eestisse aga ei kõlba. Esiteks, praktiliselt pole tööpuudust. Ja teiseks, ei ole kiire arenguvajadusega Eestit mõtet võrrelda aastasadu kapitali kogunud ja kasvatanud lääneriikidega. Tänane kohe-kohe tekkiva tööpuuduse kartuses tehtud tööseadustik pole ennast õigustanud.

Kolmas oluline valdkond on investeeringute soodustamine. Siinkohal tasuvad mainimist juba tuntud märksõnad: maa tsiviilkäibesse mineku kiirendamine, lihtne ja konkreetne, ettevõtjatele võimalikult soodne maksusüsteem jne. Palju korratud abinõud, mis millegipärast aga tihti ainult sõnakõlksudeks on jäänud.