Sellele on sama raske vas-tata nagu küsimusele, kas tuleb hea suvi või mitte. Fakt on see, et kui me Euroopa Liitu läheme, siis ametnike arv kindlasti kasvab. Ja oh häda, selleks et nad saaksid Brüsselis resideerida, peame hakkama neile kindlasti neli-viis korda rohkem maksma. Me ei mõtle, mis sellised liitumised, nagu Euroopa Liit ja NATO, meile lõppkokkuvõttes maksma lähevad.
Seda, mis praegu toimub, iseloomustas vanasti selline valem nagu t²+p². See tuli vene keelsetest sõnadest «davai, davai, potom posmootrim».
Bürokraadid, need, kes seda riiki juhivad, tahavad, et nende arv suureneks ja et nad hakkaksid üha paremini elama. Küsimus on selles, kuidas nende bürokraatide oponendid ehk maksumaksjad suudavad oma ridu koondada ja selle vastu võidelda. Keegi peab ju kõik selle kinni maksma.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Loomulikult on õudselt hea oma kulutusi eurointegratsiooniga põhjendada. Ja Euroopa Liitu me ju tegelikult tahame.
Selleks et mingeid otsuseid teha, peab eelnema mingi analüüs, alles siis saab otsustada. Minu arvates peaksid need samad maksumaksjad või keegi teine samuti neid kulutusi uurima.
Kui mina oleksin riigiametnik, siis loomulikult tahaksin, et ma üha paremini elaksin ja et meid üha rohkem oleks. Selleks et kulusid kokku hoida, peab kuskilt see jõud tulema.
Peab olema konstruktiivne opositsioon, näiteks maksumaksjate näol, kes hakkaks mõtlema, et kõik kulutused makstakse kinni nende taskust.
Kui sellist jõudu ühiskonnas ei teki, siis ei tule ka mingit lahendust.
Minu arvates ei tuleks otseselt ametnike arvu kärpida, vaid tuleks ametnikele tehtavaid kulutusi kärpida, aga mitte palga osas. Inimene, kes ettevõtlusest riigi struktuuridesse tööle läheb, peab saama väärilist palka. Tihti ei ole kulutused aga ratsionaalsed.
Kindlasti peab väga hästi paigas olema juhtimine ja struktureerimine. Selle järgi saab otsustada. Kindlasti saab oluliselt tõsta riigitöötajate efektiivsust. Koormus ei ole jagatud minu arvates ühtlaselt. On väga palju selliseid, kelle koormus on väga väike. Võib-olla jääb puudu ka professionaalsusest. Tööd tuleks efektiivistada.
Ametnike arvu saab kind-lasti vähendada ja seda tulebki teha. Vaadake, kui ettevõtted privatiseeritakse, siis koondatakse tavaliselt väga suur hulk inimesi. Kui juba riigiettevõttes jääb üle, siis on töötajaid tõenäoliselt liiga palju ka riigiaparaadis. Küsimus ongi selles, et praegu on riik justkui püha lehma staatuses. Selle peale ei tule keegi, et võiks ka midagi ümber korraldada ja panna ratsionaalselt toimima. Riigi ebaefektiivne toimimine teeb väga murelikuks. Bürokraatia vähendamisest on räägitud palju. Alguses on see peaülesanne, aga pärast unustatakse ära, et mingi selline ülesanne oli.