Rendileping on pangalaenu tagatisena ebakindel

Pangalaenu tagatiseks on kõige kind-lam esimese järjekoha hüpoteek. Tihti aga ei ole laenu soovija ise kinnisvara omanik, vaid näiteks hoone või ehitise osa rentija. Olukord on lihtsam, kui tegemist on hoonestusõigusega, millele annab samuti kinnistusraamatu kaudu panti seada. Paraku on aga hoonestusõiguse alusel kasutatavaid hooneid napilt. Enamasti saab rääkida tähtajalisest rendilepingust.

Millisel juhul saab pank tagatisena aktsepteerida (soodsat) rendilepingut (soodsa asukohaga) ruumidele? Millised on seejuures riskid laenutaotlejale ja pangale?

1. Rendilepingu nõuete panti ei märgita reeglina ühtegi registrisse ning neid nõudeid saab kergesti vaidlustada -- pank suhtub neisse ettevaatlikult.

2. Rendilepingu pantimiseks on erinevatel arvamustel tarvis omaniku luba, ka pandilepingu muutmiseks (näiteks tagatava nõude muutumisel) -- omanik võib kergesti ümber mõelda ja luba mitte anda või selle andmisega venitada.

3. Erineva kaaluga on rendilepingud, mis vastavalt lubavad või ei luba allrendilepinguid -- viimased võivad olla lisatulude allikaks ning seepärast pangad seda just eeldavad. Samuti ei ole pandipidaja ehk pank pantija pankroti korral huvitatud ise rentnikuks asuma, vaid teenima just allrendilepingute pealt.

4. Et kindlustada eelnimetatud punkti kohaselt renditasu teenimist, soovib pank kasutusõiguse märkimist kinnistusraamatusse kasutusvaldusena kindlaks perioodiks -- see ei pruugi meeldida omanikule.

Seega pole rendilepingu pantimine tagatisena kuigi tõsiselt arvestatav, sest selle «realiseerimine» laenaja maksevõimetuse korral on küsitav. Majanduslikust aspektist saab selline pant olla huvitav vaid siis, kui rendilepingus või kasutusvalduse tingimustes märgitud renditasu on tugevasti alla turu taseme, seda ka pikemaajalises perspektiivis.