Eesti Post pärsib turgu

Postimeeste leivaisa ja kir-jasaatja kirjatuvi RE Eesti Post üritab leida oma hädadele huvitavat, kuid vaba konkurentsi pärssivat lahendust. Nimelt on selles ettevõttes koostatud seaduseelnõud, mille jõustumine peaks andma Eesti Postile kirjade vahendamise ainuõiguse Tallinnast Valgani ning Sõrvest Peipsini.

Risti Eesti Posti monopolistlikele ambitsioonidele soovitab Äripäev riigil mõelda aga hoopiski selle ettevõtte erastamisele, sest postindus ei ole selline ala, mis ei kannataks välja elutervet konkurentsi.

Monopoli kehtestamine viib varem või hiljem selleni, et firma hakkab liugu laskma tarbijate turjal, lappides oma eriseisusest tekkivat arengupeetust järjest kasvavate tariifidega.

Kahtlemata on postiametnikel mugavam teha omakasupüüdlikku lobby-tööd vanade sõprade hulgas teede- ja side- ning majandusministeeriumis, selle asemel et ajaga kaasas käia ja välja mõelda kõiki osapooli rahuldavaid variante.

Kahetsusväärselt on Eesti Posti kihutustööst ennast mõjutada lasknud teede- ja sideministeerium, kelle sideosakonna juhataja Rein Astrik käis hiljuti Äripäeva veergudel välja küünilise mõtte, nagu oleks kirjade vahendamise monopol Eesti Postile vajalik selleks, et tihenevas konkurentsis ellu jääda.

Normaalses turusituatsioonis ei kehtestata ellujäämiseks aga mitte monopole, vaid püütakse kliente paremini, kiiremini ja ka odavamalt teenindada. Kes seda teha ei suuda, peab süüdistama iseennast, mitte nõudma riiklikul tasemel eristaatust, dotatsioone jne, mille sihipärast kasutamist on maksumaksjal väga raske jälgida.

Muidugi on postiteenuste osutamisel ka omad spetsiifilised probleemid, nagu igas äris. Maapiirkondade teenindamine on mitmeid kordi kallim kui suurlinnas. Tavalise kirja kõrvale tungivad elektronside avarad võimalused, mis viib osa raha postimajandusest hoopis telefoni- ja arvutisideoperaatoritele. Aga see ei tähenda sugugi postiteenuste pakkujate lõppu.

Maaside arendamiseks ja konkurentsi tekitamiseks seal võiks riik näiteks suunata Eesti Postile ajalehtede kojukandeks dotatsioonina antavad miljonid hoopis tarbijale.

Viimane läheks ja telliks endale ajakirjandusväljaandeid reaalse kojukandehinna võrra odavamalt. Alles seejärel tasuks riik tekkinud vahe postifirmale. Siis oleks konkreetselt näha, mida selle rahaga tehakse ja kui palju seda õieti vaja on.

Elektronside pealetungil on ka omad piirid. Ükski Internetis surfaja ei saa sealsetelt kaubalehekülgedelt kassette, panne ja potte ning paljut muud läbi juhtme endale koju tõmmata. Need tulevad täna ja ka edaspidi ikka kohaliku postkontori kaudu, nagu seda on väga veenvalt tõestanud Anttila postimüük.

Näiteid sellest, kuidas korraldada postiteenuseid ja millised on arenguvariandid tulevikus, leiab mitmeid. Riigi ülesanne on hoolitseda selle eest, et turul olevatel postiteenuste pakkujatel oleks võrdsed võimalused äri ajada, olgu siis tegemist Eesti Posti, RaPose, Kirilinnu või veel kümnete teiste firmadega. Mingit õigust kuulutada üks teistest paremaks ei ole.

Kui ametnikud leiavad aga siiski vastupidist, jääb arusaamatuks, milleks on riigi poolt ellu kutsutud kusagil Toompeal tegutsev konkurentsiamet.