Norra mustus Eesti aparaati

«Lõpuks ometi on leping esimese aparaadi müügiks sõlmitud,» rõõmustab ASi LDI tegevdirektor Sergei Babist?enko. «Norra keemiakontsern Dyno Industrier eelistas mitme teise hulgast just meie toodet.»

VEMO-Spektraali tegevdirektor Tõnu Tamm nendib, et sadu tuhandeid kroone maksvat spektraalaparaati Fluo-Imager katsetasid norralased ligi aasta väga põhjalikult. «Neid võõristas, kuidas praktiliselt tundmatu firma suudab viia oma toote maailmaturule,» räägib Tamm.

Eestlaste edu Norras ei andnud rahu Põhjamaade suurimale teadusaparaate vahendavale firmale Gregersen & Johnson. Vahendusfirma mõistis olukorda ning pakkus koostöölepingut.

Lepingu kohaselt on Gregersen & Johnson valmis aastas vahendama vähemalt kümmet LDI spektraalaparaati.

Tamme sõnul ei suuda nad sellist kogust aparaate ise kindlasti toota, sest see paneb kinni suure hulga käibevahendeid. «Eesti kommertspangad ei anna aga ka soliidsete välisfirmade tellimuste täitmiseks laenu,» tõdeb Tamm. Seetõttu otsivad mehed ettevõtteid, kes suutelised samuti veepuhasteid tellimuse täitmiseks tootma.

Tallinnas asuv LDI on vee puhtuse mõõtja projektis juhtivfirma, kellele VEMO-Spektraal teeb tellimustöid. Aparaadi kast ja spektraalaparaat pärineb Tartust, info töötlemise osa LDI-lt.

Aparaat fikseerib kõikide vees olevate fluorestseeruvate ainete spektrite kogumi. «See on nagu näpujälg,» selgitab Tõnu Tamm. «Näpujälge de?ifreerides saame teada, mis reostusega on veeproovis tegemist.» Eriti tundlik on fluorimeeter naftaproduktide ja fenoolide suhtes, mis on veekogude põhireostajad.

Kui tavaliselt võtab veeproovide analüüs keemialaboratooriumides aega paarist päevast nädalani, siis fluorimeetrist merevett läbi lastes on mõne minuti pärast selge, millist tüüpi naftaprodukti vees leidub. Teades, milliseid naftaprodukte näiteks konkreetne tanker parasjagu sadamasse vedas, pole reostaja kindlakstegemine enam eriti keeruline.

Tõnu Tamme sõnul on töö vee puhtust mõõtva aparaadi kallal käinud kolm aastat. Mehed kasutasid spektrite mõõtmisel teaduses küll tuntud meetodit, kuid kommertseesmärgil oli lahendus uudne. «Täna on see juba suhteliselt tuntud, sest idee kallal töötatakse ka mujal maailmas,» on Tamm sunnitud tõdema.

Tõnu Tamme sõnul on neile korduvalt ette heidetud, miks nad oma unikaalset aparaati pole suutnud varem turustada. «Projektiga tegelema hakates polnud meil ettekujutust, kui palju raha see lõpuks neelab,» selgitab Tamm. «Et tõestada kogu aeg paremust, pidime pidevalt investeerima. Samal ajal tuli tasuda võetud laenude intresse.»

Eesti Teaduste akadeemia asepresidendi, küberneetikainstituudi peateaduri Boris Tamme sõnul ei saa väljapaistvad insenerid ja teadlased olla samal ajal ideaalsed turundusmehed. «Ja neil pole raha, et palgata turundusjuhti,» lisab Boriss Tamm. «Samal ajal on meil ametnikke, kes peaksid ekspordiabi pärast muret tundma, palju, kuid neist on vähe kasu.»

Boris Tamm ütleb, et kui ta ikka näeb, et tegu on tõeliselt hea ekspordiartikliga, on ta hea sõna kostnud. «Paraku ei saa ma asendada ekspordiabikomisjone ja muid ametimehi,» laiutab Boris Tamm õlgu. «Ja laua nurgal dollarihunnikut ka ei ole.»