Tänaseks on rahandusministeerium oskuslikult pareerinud kahe Eesti suurpanga rünnaku, milles pangad süüdistasid riigiametnikke maksumaksja raha ebaotstarbekas kasutamises. Ministeeriumi võit on seda enam üllatav, et ühel riigiametil on tunduvalt vähem võimalusi avalikkust mõjutada kui kahel Eesti rikkaimal pangal. Tagatipuks tegi kommertspankade pöördumise maha ka keskpank, kes peaks seisma eelkõige pankade hea käekäigu eest. Eesti pankade juhtum on klassikaline «ämber», mille vältimiseks oleks piisanud mistahes avalike suhete korraldamise õpiku lugemisest. Mida siis pangad tegid valesti?

Esiteks puudus avalikul pöördumisel professionaalne ettevalmistus. Pöördumise tekst oli kodukootud ja kohmakas. Kirjas toodud faktide ja erialaste terminite selgituseks ei korraldatud isegi pressikonverentsi. Ja mis kõige rängem viga, 19. augusti kuupäevaga pöördumine saabus ajalehtede toimetustesse alles sama päeva õhtul vahetult enne tööpäeva lõppu. See on aeg, mil toimetused hakkavad materjale trükikotta saatma. Kas tõesti ei tea seda pankade palgal olevad avalike suhete nõustajad?

Teiseks polnud pangad ise valmis võimalikule avalikkuse huvile reageerima. Hansapangast said ajakirjanikud kätte noore peadirektori Indrek Neivelti, Hoiupangast mitte kedagi. Kas saab hullemat olukorda olla: pressile visatakse teema ette ja ei mingeid kommentaare. Siin saigi edumaa rahandusministeerium, kes kogus kokku kõik avaldatud materjalid ja reageeris kiiresti pressikonverentsiga. Minister Opmann rääkis musta valgeks ja teda jäädi uskuma.

Nii ongi unustatud oluline teema, mis oleks võinud ilmestada ajalehtede esikülgi mitme päeva jooksul. Pankuritel tuleb see mõru komm lihtsalt alla neelata.