21. august 1997
Jaga lugu:

Vähene tööpuudus on hukutav illusioon

Äripäeva arvamus vähesest tööpuudusest Eestis lubab arvata selle ajalehe pinnapealset suhtumist ühiskonna sotsiaalmajanduslikesse probleemidesse. Rääkides tööpuudusest, tuleb esmalt eristada kaht erinevat kategooriat töötuid:

1. (Registreeritud) tööta tööotsija, (üldiselt mõistetav kui töötu) -- riigi tööhõivetalituses registreerunud tööga hõivamata tööealine isik.

2. Registreerimata töötud -- tööealised isikud, kes on sotsioloogilistes küsitlustes märkinud end tööga hõivamatutena ega ole pöördunud riikliku töövahendussüsteemi poole.

1997. a I poolaastal on tööturuameti andmetel tööhõive tööealise elanikkonna hulgas Eestis järgmine:

1. Tööta tööotsijaid 38 300 ehk 4,27% tööealisest elanikkonnast; (sh 20 000 ehk 2,3% töötu abiraha saajaid).

2. Statistikaameti andmetel on töötuid hinnanguliselt 84 000 ehk 9,6% tööealisest elanikkonnast (arv sisaldab ka töötuid tööotsijaid). St registreerimata töötuid on umbes 45 700.

Vahe registreeritud töötute ja registreerimata töötute vahel eksisteerib igas riigis, kuid enamasti on see erinevus 10--30%. Eesti enam kui kahekordne vahe viitab riigis halvasti korraldatud tööturuorganisatsioonile ja viletsatele sotsiaalsetele tagatistele, mis ei stimuleeri ilma tööta olevaid inimesi end tööhõivetalitustes üles andma.

See näitab riiklike struktuuride huvipuudust oma alamate tegeliku käekäigu vastu ühelt poolt ja teisalt riigialamate suhteliselt rahuldavat äraelamisvõimalust ka ilma tööd tegemata. See tähendab, et eksisteerib küllalt suur kildkond inimesi, kes sahkerdab mustal turul, kelle sissetulekud on piisavalt suured, et mitte registreerida end tööturul, et mitte maksta makse või hoolida tühistest sotsiaalsetest garantiidest. Sisuliselt võib seda kildkonda nimetada sotsiaalmajanduslikeks lindpriideks, kes tegutsevad väljaspool ühiskonnas kehtestatud reegleid, kuid kelle tegevuse päevavalgele toomisest ei näi ei seadusandja ega valitseja ka eriti huvitatud olevat.

Niisugune suhtumine võib viia tõsise rahulolematuseni valitseva riigivõimuga, sest kasvavad riigivalitsemise kulud ja kahanev maksumaksjaskond ei korreleeru. Et riigikassa sissetulekuid ja väljaminekuid tasakaalus hoida, rõhutakse üha enam ausatele maksumaksjatele, keda jääb sellega seoses üha vähemaks. Protsess kasvab aritmeetilises progressioonis ja mida hiljem selle vastu midagi ette võetakse, seda lootusetum on praeguse valitsuse seisukohalt midagi päästa.

Kogu protsess võib lõppeda vasakpoolsuse võiduga, kes kehtestab taas üldise töökohustuse põhimõttel «igaühelt vastavalt tema võimetele ja igaühele vastavalt tema vajadustele». Seetõttu julgen väita, et vähene registreeritud tööpuudus võib majandust ohustada küll, kuid seda eelkõige lokkava varimajanduse tõttu ja alles seejärel tööjõu konkurentsivõimetuse tõttu.

Et allamäge veerevat tööhõivet pidurdada, on vaja:

1) seadusandja adekvaatset situatsioonikäsitlust;

2) luua seadusandlik baas, käsitledes tööhõivet kui majandusküsimust ja tegeleda eelkõige töötuse põhjustega, mitte niivõrd selle tagajärgede leevendamisega või koguni tegelikkuse moonutamisega, nagu see praegu on;

3) reorganiseerida riigiorganite süsteem;

4) efektiviseerida maksusüsteem ja luua võimalikult mitmekesiseid sotsiaalkindlustusvõimalusi;

5) suurendada rahalisi vahendeid registreeritud töötutele tööturuteenusteks ja sotsiaalseteks garantiideks töötuskindlustussüsteemi kaudu;

6) laiendada ja efektiviseerida tööturuteenuste võrku.

Jaga lugu:
Hetkel kuum