Kauba röövimisel vedaja ei vastuta

Eesti eksportöörid teavad hästi, et autovedajaga sõlmitud transpordilepingu järgi vastutab vedaja transporditava kauba eest alates vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni.

Selline vastutus on määratud rahvusvahelise autokaubaveolepingu konventsiooni (CMR konventsioon) artikliga 17.1. Paraku ei tea suur osa eksportööre, et samas konventsioonis on mitmeid punkte, mis vabastavad vedaja artikli 17.1 järgsest vastutusest.

Juhul kui kauba saatjad otsustavad jätta kauba transportimisega seotud riskid läbi veosekindlustuse maandamata, siis peaksid nad teadma, et relvastatud röövimise korral ei ole vedaja kauba omaniku ees vastutav.

Vastutusest vabaneb vedaja CMR konventsiooni artikli 17 p 2 alusel. Kõrvale jättes röövimist mittepuudutavaid sätteid, võib nimetatud artiklit lugeda järgmiselt: vedaja vabaneb vastutusest, kui kauba kaotsiminek ..... leidis aset ...... asjaoludel, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida.

Juhul kui transporditavat kaupa on võimalik Venemaal kergesti turustada, siis võib juhtuda, et transiidil oleva kauba vastu hakkavad huvi tundma kriminogeensed isikud. Eriti ahvatlevad kaubad röövijate jaoks on need, mida saab kergesti turustada tänavatel asuvates müügikioskites ja turgudel.

Praktikas leiavad röövimised aset üsna ühesuguse skeemi järgi -- kaupa vedava veoauto peatavad libapolitseinikud ning kaaperdavad sõiduk relvaähvardusel koos koormaga.

Selge on see, et röövimise ohvriks langenud kauba omanikul ei ole mõtet esitada vedajale nõuet kompensatsiooni saamiseks röövitud koorma eest, sest täidetud olid eespool mainitud artikli mõlemad tingimused ja vedaja vabanes vastutusest. Samal põhjusel ei mängi kahjukannataja jaoks rolli ka see, et vedaja on oma vastutuse kindlustanud -- vedaja vastutuse kindlustus hüvitab kannatanule kahju vaid tingimusel, et vedaja on veolepingu järgi kohustatud kahju hüvitama.

Põhimõtteliselt on võimalik kaks lähenemisviisi. Riskialtid firmajuhid peavad alati arvestama sellega, et nende koorem ei pruugi jõuda kauba saajani ja mittejõudmise eest ei ole keegi vastutav.

Tasakaalukamad firmajuhid peaksid uurima kindlustusseltsidest võimalusi, välja selgitama aastase kindlustusmakse suuruse ja seejärel võrdlema omavahel kindlustusele makstavat rahahulka ning veose keskmist väärtust.

Kui kindlustusele tehtav kulutus aasta jooksul (või veelgi pikema perioodi vältel) on väiksem kui ühe veose keskmine väärtus, siis oleks kindlasti soovitatav maandada riskid kindlustuses. Kui kindlustusmakse arvestatava perioodi kohta on suurem kui ühe veose keskmine väärtus, siis tuleks mõelda, kui suur on tõenäosus, et leiab aset mitme veose röövimine vaadeldavas perioodis ja kas on odavam omavahendite arvel kahjusid korvata või siiski kindlustada.

Samas ei tasu unustada, et kuigi röövimise tõenäosus on näiteks üks kord kümne aasta jooksul, võib see juhtuda niihästi kümnendal aastal kui esimesel päeval.

Oluline on märkida, et röövimise ohvriks langenud vedaja peab vastutusest vabanemiseks tõestama, et üheaegselt olid täidetud CMR konventsiooni artikli 17. p 2 mõlemad tingimused: asjaolud, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida.

Tundub, et vastupidiselt enamikule vargusjuhtumitele, mille puhul vedaja ei suuda saavutada vastutusest vabanemist, on röövimiste korral peaaegu alati täidetud eeltoodud nõutavad tingimused.