Kolm kohtuinstantsi on tunnistanud, et vaidlusaluse rendilepingu sõlmis toonane Lembitu peadirektor ainuisikuliselt, ilma selleks juhatuselt volitusi saamata. Tollal kehtinud valitsuse määruse kohaselt sai rendileandjaks olla üksnes riigile kuuluva ettevõtte juhatus, kes aga sellekohast otsust pole vastu võtnud.

ASile Sindent, mis kuulus algul toonasele Lembitu peainsenerile Enno Müürile, anti 1992. aastal rendile suur osa Viru 11 ruumidest. 1994. a, mil Müürist oli saanud Lembitu peadirektor, sõlmiti rendilepingu lisana protokolliline kokkulepe, mille kohaselt anti Sindentile rendile kõik hoones asuvad ruumid koos kommunikatsioonidega kuni 2012. aastani. Sisuliselt oli tegu ettevõtte tervikvaraga, nagu tuvastas ka kohus.

Riigikohus kinnitas ühtaegu Tallinna linnakohtu ja ringkonnakohtu seisukohta, et lisaks rendilepingule on õigusaktidega vastuolus ka protokolliline kokkulepe, mis tulnuks kooskõlastada nii asjaomase ministeeriumi kui ka riigivaraametiga. Pealegi tulnuks tervikvara rendileandmisel korraldada avalik enampakkumine.

Riigikohus pidas valeks ASi Sindenti väidet, et AS Lembitu pole RASi Lembitu õigusjärglane. Kohtuotsuse kohaselt ei ole RAS ja AS Lembitu kaks erinevat, vaid üks ja seesama juriidiline isik, mis riigi ainuomaniku staatuse tõttu ei saanud enam kasutada terminit «riiklik aktsiaselts». Teatavasti müüdi 51% Lembitu aktsiaist 1995. a jaanuaris ASile Rajaleidja.

Rajaleidja kui Lembitu põhiomanik on ise tänaseks sattunud rahalistesse raskustesse, juba ainuüksi riigimaksudena ollakse võlgu ligi 6 mln krooni.

Et kohus on Lembitu ja Sindenti rendilepingu kehtetuks tunnistanud, muutuvad kehtetuks ka Sindenti sõlmitud allrendilepingud.