Zhu taunib paralleeli Gorbat?oviga

Zhu ise taunib seda paralleeli -- Gorbat?ov kukkus läbi, lastes süsteemil enese ümber kokku variseda. Samas ei kujune kergeks ka Zhu ülesanded Hiina XXI sajandi majanduse reformimisel.

Hiina ekspordi kasv, mis on senini olnud majanduskasvu peamiseks mootoriks, jääb mulluse 20% asemel tänavu 8 protsendile. Ehkki number on muljetavaldav, jääb see Hiina ees seisvate probleemide lahendamisel ebapiisavaks.

1,2 mld elanikuga Hiinas võib peagi tööta olla 20 protsenti töövõimelisest elanikkonnast. Ministeeriumide arvu kärpimine 40-lt 29-le jätab ainuüksi Pekingis tööta neli miljonit ametnikku.

Kõik see langeb ajale, mil lääne ärimeeste karjainstinkt, mis omal ajal õhutas neid Hiinasse investeerima, ajendab neid nüüd oma aktiivsust piirama.

Hiina pole enam päriselt totalitaarne riik, ehkki kohtleb karmilt igaüht, kes selles kahtleb. Endiselt saadetakse miljoneid töölaagritesse (kus valmistatud kaubad on müügil paljudes lääne kaubamajades) ning Tiibeti kohtlemises pole midagi muutunud. Kuid Mao-aegsed standardid, kus riik andis tööd enam kui 92 protsendile tööealisest elanikkonnast ning kontrollis ühiskonna igat kodanikku, on möödas.

Nüüd on riigi palgal vaid 18% tööjõust. Ligi 180 mln inimest on tööotsinguil, jäädes riigi süsteemist kõrvale ja rikkudes reegleid. Vaatlejate sõnul on ühiskonnas murettekitavalt palju pingeid ja mässumeeleolusid.

Tohutu korruptsioon, sadadesse miljonitesse ulatuv tööpuudus ja majanduskasvu pidurdumine on peamised Zhu Rongji ees seisvad probleemid. Suurimat ohtu kujutavad aga endast võimalikud sotsiaalsed rahutused.

Hiina probleemid alles algavad, kommunismist ja plaanimajandusest ei ole lihtsat väljapääsu, ennustavad vaatlejad. REUTER-ET-ÄP