Kuidas reageerida tegevjuhtide ultimaatumile?

Tegevjuhtkond müüb oma teadmisi ja tööd omanikele ja omanikud peaksid saama maksimaalset tulu ostetud kaubast. Kui on kaks poolt ja tahetakse jõuda mingi resultaadini, siis tuleb leida konsensus, et mõlemad pooled oleksid huvitatud selle asja lõpule viimisest. Kui üks pool ei taha teise poolega koostööd teha ja kumbki pool oma nõudmistest ei tagane, siis tuleb uus tegevjuhtkond palgata või üritada otsida ühiseid huvisid. Kogu elu põhineb ikkagi kompromissidel ja ühiste huvide otsimisel, mitte nende vastandamisel.

Siin on ainult üks retsept. Kui omanikud ei ole passiivsed, vaid hoiavad pidevalt oma käes sellisel määral infot ja otsustusõigust, mis on firma juhtimiseks vajalik, siis ei saa kunagi üks palgaline juhatuse liige midagi dikteerida. Siis ta lastakse päevapealt lahti ja võetakse uus ning asi korras. Kui nõukogu käitub passiivselt, siis paraku ta sõltubki direktsioonist, ja kui direktsioon ähvardab ära minna, siis on katastroof majas. Estikos on nii, et mitte midagi ei juhtu, kui mõni juhatuse liige tuleb lahti lasta.

Asi sõltub omanike ja nõukogu tugevusest. Omanik võib olla rumal või tark. Kui juhatus arvab, et omanik on rumal ja nõukogu käitub rumalalt, siis on juhatusel õigus tagasi astuda, aga juhatusel ei ole mingit õigust omandit üle võtta.

Omanik peab kaaluma poolt ja vastu ar-gumente, et konflikt lahendada. Minu arvates on kõige targem üritada leida kompromiss ja kui kompromissi ei leia, siis peab keegi järele andma.

Kui juhatuse ideed on head ja firmale kasulikud, siis võiks omanik järele anda. Kui aga juhatus hakkab ettevõtet mängima enda või kellegi teise tasku või juhatuse tegevus läheb omaniku huvidega vastuollu, siis peab omanik tegutsema karmilt.

Nõukogu peab võtma seisukoha, mida edasi teha. Kui nõukogu otsust ei tee, siis on aktsionäridel võimalik kutsuda kokku erakorraline üldkoosolek.

Kui on tegemist finantsasutustega, kus ettevõtte juhtkonnal on juurdepääs ressurssidele kas oma panga, laenude või sõbralike finantsinstitutsioonide kaudu, mis on panga omanduses, siis on tegevjuhtkonnal võimalik selliseid operatsioone teha. Eriti kui ettevõte on avalikult noteeritud ja turult on võimalik aktsiaid osta. Küsimus on selles, kes aktsiate ostu finantseerib.

Kui tegevjuhtidel on nii suur varandus või palk, et neil on võimalik aktsiaid kokku osta, siis on ta nagu iga teinegi aktsionär. Kui ta aga finantseerib oma oste sama ettevõtte rahaga, siis läheb see minu arvates eetikaga vastuollu. Eetika on aga äris mõiste, millest inimesed väga erinevalt aru saavad.