Poliitiline pankrot

Tiit Vähi oli peaministrina valitsuste mustermoodustaja, Mart Siimanni võib aga pidada erakorraliselt agaraks valimistega ähvardajaks. Kui seni on Siimanni jonnimisse suhtutud suhteliselt külma kõhuga, siis tema viimane ähvardus on poliitikaringkonnad üsna tormiliselt lainetama pannud.

Äripäeva arvates on Siimanni mõte praegusest poliitilisest patiseisust väljatulemiseks kasutada erakorralisi valimisi igati positiivne. Paraku on kujunenud reaalsust arvestades kõige tõenäolisem Siimanni jätkamine peaministri ametikohal.

Erakorralised valimised oleks pidanud toimuma juba aasta tagasi, kui Tiit Vähi peaministri kohalt lahkus. Siimanni valitsus oli algusest peale töövõimetu ja n-ö konsulteeriv.

Kahjuks oli aasta tagasi valimiste toetajaid vähe. Seda ei toetanud isegi opositsioon, kelle ülesanne olekski, oma peaministrikandidaadid tagataskus, selle nimel töötada, et peaministri jalgealust kõigutada ja ise võimule tulla. Opositsioon suhtub valimistesse tõrjuvalt ka nüüd, kui peaminister ise on sellise ettepanekuga välja tulnud. Põhjus -- poliitikute seas ei ole ambitsioonikaid tegijaid, opositsiooniliidrid on mugandunud.

Riigikogu liikmete hulgas on palju Niitsoo-tüüpi poliitikuid, kes on suvalise riigikogu koosseisu (muidugi sellise, kus ta ise istub) säilitamise poolt. Tunnetatakse, et järgmisse riigikokku ei pruugi enam pääseda.

Oma osa mängib ka laiskus -- valimistele minek eeldab aktiivset tööd ja suuri väljaminekuid. Vastureaktsioonid Siimanni ettepanekule näitavad parlamendi poliitilist pankrotti.

Erakorralised valimised mõjuvad riigikogule puhastustulena. Parlament muutub kvaliteetsemaks ja erakonnad tugevnevad.

Erakorraliste valimiste vastased väidavad, et erakondadel ei jää aega tutvustada oma programmi ja võimule pääsevad populistlike loosungite lehvitajad.

Kui väljakujunenud tugevate erakondade programmid praegu rahvale selged ei ole, ei aita ka korralitse valimisteni jäänud aeg neid rohkem pähe haamerdada. N-ö kiviklibul tuleb aga varem või hiljem valida, kas kellegagi ühineda või hääbuda.

Stabiilsus on samuti üks valimiste vastaste argument. Riiki, mida juhib vähemusvalitsus, ei saa aga nimetada stabiilseks. Stabiilsus praeguses mõistes tähendab seda, et oluliste otsuste langetamine lükatakse edasi.

Maapoliitikute rõhk külvitööde ajale ja sealt tulenevale väikesele osavõtule valimistest ei ole tõsiseltvõetav. Rääkida saab ka heinaajast, kartulivõtust jne.

On võimalikud kolm stsenaariumi. Esimene: tulevad erakorralised valimised. Teine: Siimann astub tagasi ja tekib midagi Andres Tarandi jõulurahuvalitsuse sarnast.

Kolmas: pärast mõningaid konsultatsioone teatab Siimann, et erakonnad pole erakorralisteks valimisteks valmis ja ta peab jätkama.

Toimetuse arvates on tõenäolisemad kaks viimast arengustsenaariumi.