Poliitiline pankrot

Kahjuks oli aasta tagasi valimiste toetajaid vähe. Seda ei toetanud isegi opositsioon, kelle ülesanne olekski, oma peaministrikandidaadid tagataskus, selle nimel töötada, et peaministri jalgealust kõigutada ja ise võimule tulla. Opositsioon suhtub valimistesse tõrjuvalt ka nüüd, kui peaminister ise on sellise ettepanekuga välja tulnud. Põhjus -- poliitikute seas ei ole ambitsioonikaid tegijaid, opositsiooniliidrid on mugandunud.

Riigikogu liikmete hulgas on palju Niitsoo-tüüpi poliitikuid, kes on suvalise riigikogu koosseisu (muidugi sellise, kus ta ise istub) säilitamise poolt. Tunnetatakse, et järgmisse riigikokku ei pruugi enam pääseda.

Oma osa mängib ka laiskus -- valimistele minek eeldab aktiivset tööd ja suuri väljaminekuid. Vastureaktsioonid Siimanni ettepanekule näitavad parlamendi poliitilist pankrotti.

Erakorralised valimised mõjuvad riigikogule puhastustulena. Parlament muutub kvaliteetsemaks ja erakonnad tugevnevad.

Erakorraliste valimiste vastased väidavad, et erakondadel ei jää aega tutvustada oma programmi ja võimule pääsevad populistlike loosungite lehvitajad.

Kui väljakujunenud tugevate erakondade programmid praegu rahvale selged ei ole, ei aita ka korralitse valimisteni jäänud aeg neid rohkem pähe haamerdada. N-ö kiviklibul tuleb aga varem või hiljem valida, kas kellegagi ühineda või hääbuda.

Stabiilsus on samuti üks valimiste vastaste argument. Riiki, mida juhib vähemusvalitsus, ei saa aga nimetada stabiilseks. Stabiilsus praeguses mõistes tähendab seda, et oluliste otsuste langetamine lükatakse edasi.

Maapoliitikute rõhk külvitööde ajale ja sealt tulenevale väikesele osavõtule valimistest ei ole tõsiseltvõetav. Rääkida saab ka heinaajast, kartulivõtust jne.