Reform või revolutsioon?

Poliitiline reform on valimisvõitluses muutumas võtmesõnaks. Loomulikult paneb igaüks sellesse talle sobiva tähenduse. Sõnumilehes ilmunud manifestis «Eesti idee -- vähene ja tegus riik» on palju õigeid lauseid, millega võib ühekaupa nõustuda ja mis meeldivad valijatele.

Kokkuvõttes on aga välja tulnud noore vihase mehe koolilõpukirjand, mis isegi sellisena ei saaks kõrget hinnet just analüüsivõime nappuse ja ots otsaga kokkusobimatuse pärast. Imestama paneb noorte poliitikute eluvõõrus. Vähemalt raamatut «Jah, minister» võiksid nad küll lugenud olla.

Vähem võib imestada selle üle, et mõned tipp-poliitikud on tõtanud manifestis tehtud ettepanekuid tulipalavalt toetama (eks ikka häälte püüdmiseks). Loomulikult saavad ka nemad aru, et tegemist pole realiseeritavate ettepanekute, vaid järjekordse revolutsioonilise utoopiaga. Ning asi pole manifestis püstitatud eesmärkides. Asi on just Eestile täna pakutavais vahendeis, mis viiksid kaoseni (nagu iga revolutsiooni puhul) ja millele järgneks vihatud vana korra veelgi totram restauratsioon (nagu igale revolutsioonilegi). Ülalöeldud hinnang kehtib paraku manifesti igale osale. Näite võtaksin riigivalitsemise kohta lausutust. Eesmärk paistab olevat suurepärane -- saavutada riigivalitsemises suurem selgus ja tõhusus.

Vahendeiks pakutakse ametnike arvu vähendamist, viie ministrikoha likvideerimist, maavalitsuste kaotamist, omavalitsuste arvu viimist sajani, ametnikele karjäärisüsteemi ja regulaarse atesteerimise kehtestamist. Manifesti autorite üllatuseks julgen väita, et nende pakutu viib hoopis vastupidisele tulemusele, kui sooviti.

Ametnike arvu kahandamine ei vähenda sugugi ametnike võimu. Kuna iga ametniku funktsioonide ulatus suureneb, kaasneb paratamatult ebapädevus ning lihtviisilisest rumalusest ja vastutustundetusest lähtuvate otsuste sagenemine, aga ka vabadus korruptsiooniks ja kontrollimatuseks. See kehtib muide ka ministrite kohta. Pole ju raske kujutleda, kui kõikvõimsaks saaksid ametnikud, kui täituks Mart Nuti unistus, et Eestit võiks valitseda vaid 5--6 ministeeriumiga.

Samas olen ka mina arvamusel, et meie riigiaparaat tegutseb halvasti ja pidurdab arengut. Kindlasti leidub ametnikke, kes saavad palka ilmaasjata. Reform on vajalik. See aga tähendaks korraga ühe eesmärgi seadmist, just sellele vastavate vahendite rakendamist ja mis peaasi -- tagasisidet.

Eesmärgi ja vahendite korrelatsiooni, etapiviisilisuse ja pidevalt toimiva tagasiside poolest erinebki reform revolutsioonist. Ja seetõttu ongi reformidel positiivsed tulemused. Praegu peaks meie eesmärgiks olema ametnike suvaõiguse vähendamine, st ametnike partei võimu asendamine rahva valitud poliitiliste parteide võimuga. Sellega toimetulematus on olnud KMÜ valitsemisperioodi suurim puudus.

Pidagem meeles, et ka bol?evikud soovisid bürokraatia hävitamist ning odavat ja tõhusat riiki. Ka nemad kibelesid võimule ja arvasid, et õilsa eesmärgi saavutamiseks piisab jõust ja heast tahtest. Tulemuseks oli ajaloo kõige inimvaenulikuma bürokraatiaaparaadi loomine. Muide, Lenini esimene komissariaat ei jäänud oma haridustasemelt «meie allakirjutanutele» sugugi alla.