Majanduslik sõltumatus ja majandusliit

Majandusliku sõltuma-tuse ehk suveräänsuse ( mitte segi ajada majandusliku seostatusega ) all mõistetakse üldiselt majanduslikult ilma kõrvalise abita toimetulekut. Mida majanduses abiks nimetatakse, sõltub sellest, kas majandussuhted on konkurentsed (mitteliitlaslikud) või partnerlikud (liitlaslikud). Huvitav on nüüd see, et riikide majandusliitude sees üldiselt ei kasutata abiraha terminit.

Nimelt, kui majandusliidu keskus teeb rahalisi tehinguid mingi liidu liikmega, siis see on ainult puhtmajanduslik tehing, mis on mõeldud kogu liidu ja järelikult ka liidu iga liikme huvides mingite eesmärkide saavutamiseks ja seda ei nimetata üldiselt abiks, vaid hoopis finantsiliseks koostööks, ka toetuseks jne.

Seega majandusliitude liikmed ei ole sõltlased, vaid partnerid. Majandusliidud on aga kuulsad abi andmisega väljapoole. Samuti ei ole haruldane, et üks majanduslik konkurentriik annab teisele uhkustavalt majandusabi, näiteks ka selleks, et konkurentsi tegelikult ainult endale paremaks teha.

Eesti on ELi majandusabi saanud ainuüksi nn Phare abiraha näol juba üle kahe miljardi krooni ja see summa edaspidi kasvab. Praegu on Eesti majanduslik sõltuvus EList ilmne.

Rahvuslikuks õnneks aga, seoses Eesti asumisega liitumisläbirääkimistesse, hakkab EL aastatel 2000--2006 Phare eesmärke Eestis üha enam üle andma uutele fondidele, mis kannavad selliseid nimesid nagu liitumisinstrumentide või koostöö fondid. Seega mitte alati enam abifondide nime.

Järelikult, eelöeldu tähenduses, võib juba enne võimalikku ühinemist loota Eestile abiraha nime all saabuva rahavoo nõrgenemist ja seega ka majanduslikuks sõltlaseks olemise vähenemist. Seda muidugi eeskätt tänu ELiga partnerluse ja seostatuse suurenemisele nii institutsionaal- kui ka reaalmajanduslikult.