Opmann puistab maksupoliitilisi pärle

Kulude koomaletõmbamise asemel üritab rahandusministeerium leida kuludele hoopis lisakatteallikaid. Esmalt plaanis rahandusministeerium tulusid suurendada, tõstes tubaka- ja kütuseaktsiisi, mis niigi kõige halvemini laekuvad. Seejärel tuli ministeerium välja ettepanekuga maksustada sõidukid aktsiisiga. Esialgselt rikaste maksustamisena mõeldu moondus avalikkuse karmi kriitika tõttu lõpuks vanade autode teelt tõrjumiseks.

Eilses Eesti Päevalehes käis rahandusminister Mart Opmann välja Eesti maksupoliitika tõelise «pärli» -- põllumajanduskahjude hüvitamiseks nn solidaarsusmaksu, mis jätab stabilisatsioonifondi reservid puutumata. IMF hoiatas äsja Washingtonist maailmariike populismilaine eest ja ei soovitanud ka puudutada stabilisatsioonifondi raha, vaid pigem suurendada selle reserve praeguselt 1,257 miljardilt 2,1 miljardile kroonile. Opmann pidi aga põllumeeste rahustamiseks mingi idee välja käima ja üks populistlik lubadus paistab mujal maailmas vähem välja kui fondist raha ammutamine.

Opmanni ettepanekut toetas eile ka valitsus. Idee järgi peavad põllumeeste suhtes solidaarsust üles näitama suitsetajad -- maksma ühe aasta jooksul igalt suitsupakilt ühe krooni võrra rohkem aktsiisi. Raha hakkaks maksust laekuma alles tuleval aastal. Põllumees, kelle toetamiseks maksu kehtestada tahetakse, vajab raha kohe praegu.

Valitsus lubas ilmastikukahjude hüvituseks eraldada 225 miljonit krooni. Solidaarsusmaksust laekuks põllumeestele umbes 140 miljonit krooni, sest tubakafirma Swedish Matchi andmeil müüakse Eestis aastas umbes selline arv sigaretipakke. Kuna tuleval aastal on niigi kavas tõsta tubakaaktsiisi, võib salatubaka müük uut hoogu saada ning põllumeeste toetus jääda veelgi väiksemaks.

Siiani pidas Siimanni valitsus eri huvigruppide survele päris hästi vastu. Loodetavasti ei anna valitsus järele ka nüüd ega kuuluta välja kriisiaastat, ei garanteeri laene vms ning riigikogu korrigeerib valitsuse orientatsioonihäiretest tingitud maksupoliitilised eksirännakud.

Mõneti on Siimanni kabineti otsustusvõimetusest isegi kasu olnud -- seda vähem on valitsus kippunud majandusellu sekkuma. Ent kriisisituatsiooni puhul, mil tuleb mõni otsus päevapealt langetada, on see ohtlik. See sunnib kahtlema, kas valitsus on valmis võitlema majandusraskustega kaasnevate muude probleemidega, nagu näiteks tööpuuduse kasv.