See ongi peamine põhjus, miks Euroopa pendel on nüüd järsult vasakule käänanud, nii et Euroopa Liidu (EL) 15 liikmesriigis 13s on võimul sotsiaaldemokraadid, kes panevad suuremat rõhku ühiskonna sotsiaalsele tasakaalustamisele.
Homme asub ka Saksamaal võimule punaroheline ehk sotsiaaldemokraatide (SDP) ja roheliste koalitsioonivalitsus. Riigi majandusringkondi huvitab eelkõige see, kui suureks kujuneb rahandusministriks saanud vasakpoolsete vaadetega SDP esimehe Oskar Lafontaine'i ja roheliste mõju kantsler Gerhard Schröderile, kes püüab luua endale ettevõtjasõbraliku uue tsentrumi (Neue Mitte) esindaja mainet.
Uue koalitsiooni esimesed sammud ei ole ettevõtjatele meelepärased olnud. Valitsuse majandusprogrammis esitatud maksureformi kohaselt nähakse ette küll maksude kolmeastmeline vähendamine aastaks 2002, mil inimeste kõrgeim tulumaksumäär on langenud 53 protsendilt 48,5-le ja madalaim 25,9-lt 19,9-le ning ettevõtte tulumaks 47-lt 35-le. Kuid kuna samal ajal on kavas kaotada firmade 70 maksusoodustust, siis ei nimeta tööandjate liit maksureformi maksude alandamiseks, vaid ümberjaotamiseks.
Maksude kärpimisest eelarvesse tekkiv 50 mld marga suurune auk täidetakse energia hinnale lisanduva ökomaksuga. Jaanuarist tõuseb bensiini hind 6 penni, samuti kallinevad gaas, kütteõli ja elekter, mis on niigi Euroopa kalleim. Väikefirmade väitel nullib energia kallinemine nende jaoks kõik maksusoodustused.
Kardinaalne on uue valitsuse suhtumine tuumaenergiasse, mille kasutamine tahetakse täielikult lõpetada. Praegu katab 19 tuumajõujaama 35% riigi energiavajadusest.
Uue valitsuse üks põhieesmärke on vähendada töötute arvu, mis ulatub üle 4 miljoni. Et tuleva aasta majanduskasvu prognoosi on alandatud 2,3 protsendile, see lähiajal ilmselt ei õnnestu.
Samuti nagu meie, otsib ka Saksamaa alles oma identiteeti Euroopas. Olles küll majanduslik suuriik, oli ta riiklikult lõhestatuna nii poliitiliselt kui ka kultuuriliselt tasakaalust väljas. Alles nüüd, kui pealinn kolib tagasi natsi- ja kommunismiminevikust puhastatud Berliini, saab Saksamaa jätta hüvasti oma lähiminevikuga ja vaadata optimistlikult tulevikku.
Saksamaa enesemääratlust Euroopas iseloomustab ehk kõige paremini välisministri valik. Selleks on roheliste liider Joschka Martin Fischer, kes on sõja lõpul Ungarist Saksamaale küüditatute laps, endine tööline ja taksojuht, kes on kirjutanud raamatu maailmarevolutsioonist ning kujunenud nüüd tõeliseks eurooplaseks, kes suhtub tõsiselt ELi laienemisse.
Ka eilne euroskeptik Gerhard Schröder on lubanud teha kõik ühisraha õnnestumiseks ja suhtuda oma eelkäijast paindlikumalt ELi põllumajanduspoliitika reformi, mis on ELi laienemise eelduseks.