Kas hakkame lapsi sööma?

Iiri kirjanik Jonathan Swift, «Gulliveri reiside» autor, sai 250 aastat tagasi Dublini linna aukodanikuks tagasihoidliku ettepanekuga tõsta vaesuses sipleva kodanikkonna elatustaset valdavalt tänaval elavate ja muidu ühiskonnale kasutute laste likvideerimisega ehk labaselt öeldes ärasöömisega, jättes rahva taastootmiseks alles vaid valitud ja rikaste perede võsukesed.

Kas Eesti on jõudmas sama lootusetusse olukorda? Meedias on kuumaks teemaks toiduainetööstusest alanud ja järgnevate kuude jooksul väidetavalt kogu Eesti ettevõtlust haarav majanduskriis, mis viivat töötute arvu kahekordistumiseni, majanduskasvu nullistumiseni ja muude pahade asjadeni.

Pessimismi süvendab ka riigieelarve-kauplemine Toompeal, milles kõik tunduvad olevad eksperdid -- poliitikute populistlikest hüüatustest indu saanud tavakodanikud sealhulgas.

Talunikud ja toiduainetööstuses tegelejad võivad suure osa valitsuse ja riigikogu rahaabist ning tähelepanust kirjutada lähenevate valimiste arvele.

Seega justkui musta masendusse pole põhjust langeda. Meedia võimendab alati nii optimismi kui pessimismi. Ei tahaks kutsuda üles vähem lehti lugema ja rohkem põhitööd tegema, kuid puude taga tuleks ka metsa näha: majandusajakirjandus keskendub suurtele ettevõtetele, keda tabanud saatuselööke ei tohiks automaatselt ühiskonna ühisnimetajaks pidada.

Majanduse viimaste aastate arengut graafiliselt kujutades oleme ikkagi tõusuteel, mullu järsult kerkinud «jõnksu» võiks suhtuda kui börsimulli, mis lõhkes. Kui valitsus pead ei kaota ning paaniliselt raha loopima ja suurettevõtteid toetama ei hakka, tuleme kriisist välja tugevama ja konkurentsivõimelisena. Soveti-ajast pärandusena saadud ja erastamise esimese ringi läbinud suurtööstuste asemel loovad siis rahvuslikku väärtust väiksemad, valdavalt välisturule orienteerunud eraettevõtted.

Meelis Mandel on Äripäeva uudistetoimetaja.