Narkomaania, pommiplahvatuste, aktsiahindade ja piima kokkuostuhindade languse, intresside tõusu, tormide, tollide, pankrotiavalduste, Euroopa Liidu ja muude stressi tekitavate sündmuste ajal on ainsad positiivsed uudised Erki Noole poja sünd ja Mika Häkkineni maailmameistri tiitel. See pole ju normaalne!
Kellel on siis Eestis praegu hea elada, või vähemalt sama hea kui möödunud aastal?
Ettevõtjatel? Paljudel ehk mitte, kuid osal siiski. Transiidi- ja turismifirmad, Tallinna Sadam, Eesti Raudtee, Hansa Liising; puutulpe, mööblit ning muud omapärast eksportivad ettevõtted eriti ei kurda.
Halb on esiteks neil, kes kerge raha ootuses väärtpaberiturul kõvasti vastu pükse said ning nüüd käiberaha puudumises muutunud majanduskeskkonda süüdistavad, samuti neil, kes viimased aastad idaturule müües suurt tulu teenides tootearenduse unarusse jätsid. Kiita pole olukord neilgi, kes end kinni investeerisid, näiteks uhke büroohoone soetamisel.
Riigi- ja omavalitsusametnikel? Kindlasti hea, kui mitte arvestada mõne eesrindliku ametkonna töötajat, kes enam nii lahkelt komandeeringuraha ei saa. Kokkuhoiupoliitikat viljelevaid asutusi on aga väga vähe. Kahjuks.
Maameestel? Enamikul mitte, kuid ettevõtlikumail, tõelistel farmeritel, kes turuseisu muutumisel äriplaani korrektuure teevad ja riigi abile lootma ei jää, ehk siiski.
Palgatöölistel? Preemiatest tuleb suu puhtaks pühkida, kuid palgad keskmiselt ei alane (lisaks, väiksem majanduskasv ja tarbimine alandab inflatsiooni). Välja arvatud neil tuhandeil, kes toiduainetööstustest sundpuhkusel viibivad või koondatud on. Inimlikult traagiline, kuid riigile mitte kurnav, arvestades imeväikest töötu abiraha.
Ebaefektiivsed või kõrge riskiga ettevõtted kaovad ikka, praegu on lihtsalt protsess eskaleerunud. Kas hädaohtlikult või mitte, oleneb vaatenurgast.