Kellele kuulub Tallinna vanalinn?
Tallinna vanalinnas on praegu umbes pool tuhat kinnistut. Nende omanike välja selgitamine omal käel on väga raske ning ei pruugi erilisi tulemusi anda.
Tallinna hooneregistri abiga on võimalik teada saada vallasvara viimased omanikud. Kui hooned on kantud kinnistusraamatusse, annab hooneregister kinnistu aadressi, maatüki suuruse ja kinnistusregistri registriosa numbrid.
Kinnistusraamatusse kantud hoonete omanike kohta hooneregister teavet ei anna.
Tallinna kinnistusamet väljastab omanike kohta infot ainult siis, kui küsijal on teada hoone täpne asukoht ja hoone omaniku nimi. Ainult aadressi põhjal kinnistusameti ametnikud huvilisi jutule ei võta. Tekkinud olukord on rohkemgi kui absurdne -- küsijat huvitava hoone omaniku nime välja selgitamiseks peab huviline teadma omaniku nime.
Viimases lootuses võib ette võtta käigu Tallinna linnavalitsuse omandireformiametisse, kus saab välja selgitada, kellele huvipakkuvad hooned vanalinnas tagastatud on.
Kui selline info on käes, saab nime ja aadressi põhjal minna uuesti kinnistusametisse ning välja selgitada, kas omanikud on jäänud samaks. Kui omanikud on muutunud, annab kinnistusamet sellest teada, kuid hoonete uusi omanikke ametnikud ei ütle. Keeldumise põhjuseks tuuakse soov omanikke avalikkuse eest kaitsta. Nii pendeldab huviline ühe ukse tagant teise ukse taha ning loobub lõpuks.
Tallinna kesklinna valitsuse elamuosakonna juhataja Harry Välja ei mõista, miks kinnistusamet hoonete omanikke ei avalikusta. Mujal maailmas ei hoita nimesid salajas räägib Välja ja toob näiteks Rootsi, kus sellelaadne info on kõigile kättesaadav. Välja tõdeb, et elamuosakonna juhatajana puudub temalgi info vanalinna hoonete omanike kohta.
Mõni aeg tagasi käis kesklinna valitsuse välja idee, et vanalinnas asuvatele majadele võiks asetada sildid, millel on omaniku nimi (nimed) ning kontakttelefon.
Omanikud ei olnud avalikustamisega nõus, nendib Välja. Siltidest keeldumist põhjendati isikuvabaduse piiramise ning põhiseaduse rikkumisega.
Tegelik põhjus on Välja sõnul hoopis selles, et nimede avalikustamine toob endaga kaasa hulgaliselt kohustusi, mis omanikel täita tuleb. Praegu saab omanik lasta hoonel armetus olukorras laguneda, sest keegi ei saa talle näpuga näidata.
Teisalt võib olla põhjuseks ka soov varjata üürist laekuvaid tulusid. Praegune olukord annab suurepärase võimaluse üürihinda üles kruvida nii, et keegi sellest peale omaniku ja üürniku midagi ei tea. Ka maksuamet mitte.
1992. aastal tagastas linnavalitsus praegu McDonaldsi restoranina tuntud maja Viru tänava otsas David ja Gabriel Abramsonidele.
Gabriel Abramson ei ole nõus kesklinna valitsuse ettepanekuga avalikustada omanike nimed. «Praeguses kuritegelikus maailmas ei ole sellise info avalikustamine hea. Olen seda meelt, et pigem võiksid majadel olla arhitektide ja ehitajate nimed.»
Enne sõda hotell Euroopana tuntud hoone tagasi saamine oli väga raske ning see õnnestus ainult kohtu abiga, tunnistab Abramson.
Abramsonidel läks hästi, sest nad leidsid endale Ameerikast välisinvestor Karl G. Wellneri, kes 20 miljoni krooniga maja korda tegi. Abramsoni sõnutsi loodab Wellner raha kümne aasta jooksul üürisummadega tagasi teenida.
Abramson lisab, et kinnistut maha müüa ei ole neil plaanis. «Hoiame seda isa mälestuseks.»
Ka Viru 6 asuva maja nüüdne omanik Sergei Molodzovile ei taha hoone müümisest kuuldagi. «Meil on neid küll, kellele maja pärandada,» ütleb ta.
«Oleme selle majaga vaevelnud tükk aega ning meid võib võrrelda tuletõrjujatega, kes pidevalt tuld kustutama peavad.»
Molodzov lisab, et kõige raskem ongi maja korras hoida, sest bürooruume on vanalinnas väga raske välja üürida. Majas on ka korterid, kuid Molodzovi sõnul ei saa ta üürilistelt hingehinda võtta.