Eesti väikeinvestor vigadest ei õpi
Kolmapäevaseid lehti lugedes tõdesin taas, et eestlased on üks kummaline rahvas. Nagu levinud müüt ütleb -- visa. Või, tahtmata küll kedagi solvata, laulusõnadega täpsustades: loll, aga visa.
Mõned aastad tagasi pidin lohutama pensionäridest abielupaari, kes kurtis, et kaotasid suure osa oma säästudest Tartu Kommertspangas. Sellest, mis järele jäi, omandati Sotsiaalpanga eelisaktsiaid. Kui ka seal halvasti läks, ei hakanud vanad kaugele vaatama -- üks maja edasi oli Jevgeni Klimovi juhitud Eesti Börside investeerimisfondi kontor. Raha sai sisse antud päev enne fondi sulgemist... Kõlab kui eriti morn anekdoot, paraku on lugu tõestisündinud.
Mõtlesin veel tookord, et on ikka inimesi, kes kunagi ei õpi. Muidugi sai tollal paljugi panna vähese teadlikkuse süüks, investeerimise põhitõdesid polnud ju «laiades rahvahulkades» keegi kuigivõrd selgitanud. Täna peab tõdema, et kõigist kurbadest kogemustest on õppinud vaid õige vähesed.
Nüüd, aastaid hiljem, on Eesti väikeinvestor lisaks ülalmainituile üle elanud börsikriisi, Safrani ja Tartu autokeskuse nätsumullid ning arvukalt uppunud panku. Võiks arvata, et põhjust järelemõtlemiseks on küllaga ning kallist kooliraha maksnud selle arvel ka midagi õppisid. Vaid rumal paneb kogu süü juhtunu pärast pahade petiste või spekulantide kraesse, arukam püüab ka enda tegudes vigu leida. Vahepeal näiski, et rahval on pikaks ajaks otsas nii usk investeerimisse kui ka raha, mida investeerida. Telekomi emissioon tõestas taas vastupidist. Tuhandete kaupa avatud väärtpaberikontod ja ajakirjanikele intervjuusid jagavad väikeinvestorid näitavad, et usk helgesse tulevikku pole kusagile kadunud.
Ühelt poolt on see ääretult rõõmustav. Eesti riik keerulises majandusolukorras, tülikate naabrite ja ebaselge tulevikuga saabki püsida vaid juhul, kui rahval jätkub usku majanduse arengusse, riiki ja iseendasse. Ainsa hetkega muutus minu enesegi viimasel ajal pisut räsitud optimism märgatavalt tugevamaks.
Teiselt poolt on kurb tõdeda, et varasematest vigadest pole oluliselt õpitud. Kõlama jäävad laused, nagu «Ostsin aktsiaid kogu vaba raha eest», ja jutust läbikumav veendumus, et aktsia börsile jõudmise järel on võimalik ostetu kiirelt ülisuure kasumiga rahaks teha. Viimane võib, kuid ei pruugi osutuda tõeks, esimene aga räägib vastu kõigile investeerimise põhitõdedele.
Loomulikult on telekommunikatsioonid väga perspektiivne ala ning praeguse suhteliselt madala hinnaga omandatuna võiks aktsialt eeldada tublit tõusupotentsiaali. Samas sisaldab säärane aktsiainvesteering piisavalt riske, mille kandmiseks pole paljud valmis. Telekomiga hakatakse kauplema nii Londonis kui ka Tallinnas, kusjuures hinda hakkab ilmselt määrama Londonis toimuv.
Paljuski hakkab taset määrama rahvusvaheliste finantsinvestorite hinnang Eestis (ja laiemalt arenevatel turgudel) toimuvale, mis hetkel eriti kaunilt ei kõla. Hinda ei stabiliseeri ka rahvasaadikute tekitatud segadus erastamise edasise kulgemise suhtes.
Olukord, kus jõuka strateegilise investori asemel on enamusaktsionäriks vaene riik, kes raha pigem välja kui sisse pumpab, ei meelita ilmselt kedagi. Pikemas perspektiivis tuleb arvestada ka tugevneva konkurentsiga, milles ellujäämine saab maailma mastaabis kääbuslikule Eesti Telekomile tõsiseks katsumuseks.
Nii võibki juhtuda, et kiire kasum turuletuleku järel kiirelt ka kaob või hoopistükkis tulemata jääb. Samal ajal leiab aga nii mõnigi optimistlik investor lähikuudel, et aktsiate alla kinni pandud raha mingil elulisemal ja kiiremal eesmärgil vaja läheks. Ja vaevalt lohutab siis kõrbevat pisiinvestorit teadmine, et seekord pügab teda omaenda lollus, mitte kellegi kuri käsi.