17. märts 1999 • 3 min
Jaga lugu:

Kummardus vanale valitsusele

Mart Siimanni valitsus sai ametis olla täpselt kaks aastat. See aeg oli Eestile vaieldamatult edukas. Kiire majanduskasv jätkus, inflatsioon langes, välisinvesteeringud olid rekordilised, Eesti sai kutse Euroopa Liitu, imporditolle ei kehtestatud, moodustati stabilisatsioonireserv, eelarve on senini olnud tasakaalus, kroon on püsinud (kuigi viimane sõltub veelgi rohkem Eesti Pangast) jne.

Kes on melanhoolsema meelelaadiga, see alustab kindlasti sellest, et jooksevkonto ja väliskaubanduse puudujääk on suur, tööpuudus on suurenenud, börs on langenud, Eestis valitseb kõlvatu konkurents, Eesti on välismaalastele maha müüdud, selle aasta riigieelarve tehti liiga optimistlik, Maapank mattus rusude alla (kuigi viimane sõltus ka Eesti Pangast) jne.

Jah, kindlasti on ka negatiivseid arenguid, nagu koos käivad aktiva ja passiva, varad ja kohustused, plussid ja miinused. Ilmselt näevad optimistid ja pessimistid isegi ühtesid ja samu asju erinevalt. Palju etteheiteid lähtub isiklikust kibestumisest, võib-olla ka tahtest omaaegne positsioon tagasi võita. Tavaliselt on valitsusele etteheiteid ikka rohkem (kasvõi õllehinna kergitamine), sest tunnustusega on eestlane kokkuhoidlik.

On väidetud, nagu Mart Siimann ei olevat midagi teinud. Sellest väitest kumab läbi ihalus suurte tegude järele, justkui ainult need võiksid maailma paremaks muuta. Kumab läbi ka see, et riik peaks aktiivselt sekkuma sisemajanduslikku ellu, reguleerides, doteerides, kompenseerides, garanteerides, tarifitseerides jne. Kas Eesti valitsusvägede ees ei peaks ratsutama hoopis meie oma Napoleon, see number üks nullide eesotsas?

Kardan, et tänapäeval suured väejuhid enam ilma ei tee. Kes teab ?veitsi või Singapuri, maailma rikkamate riikide presidente? Vist mitte eriti paljud. Meeldejäävad nimed tänapäeva poliitikast seostuvad pigem sõjaga Balkanil, terrorismi ja rahuprotsessiga Lähis-Idas ning Põhja-Iirimaal, vankuma löönud Venemaaga. Edukatest majanduspoliitikutest ei tule otseselt kedagi meelde, võib-olla ainult USA Föderaalreservi esimees Alan Greenspan. Öeldakse, et poliitika on majanduse kontsentreeritud väljendus. Kui nii, siis on väejuht-poliitikutel kodustele majandusülesannetele lahendused alles leidmata.

Kui tagasi Eestisse tulla, siis ma ei pelgaks sõnu tasakaalukus ja kompromissid. Kuivõrd oli Mart Siimanni teene, et Eesti asjad edenesid, toimus progress?

Alati saab olla veelgi liberaalsem, veelgi parempoolsem, aga päris kindlasti ei pidurdanud Mart Siimann edasiminekut. Rõhutaksin positiivse momendina, et valitsus tervikuna ei toetanud populismi, milleks olid kaitsetollide kehtestamine, nn kõlvatu konkurentsi likvideerimine, katastroofiaasta väljakuulutamine, astmeline tulumaks, stabilisatsioonifondi kiirkorras tagasipööramine Eestisse. IMFiga sõlmitud memorandumist on üldjoontes kinni peetud.

Täheldaksin ka Eesti majandushuvide paremat kaitsmist väljaspool: Eesti ei hakanud Lätile vastumeetmeid kehtestades perutama, vaid nõudis vabakaubanduslepingust kinnipidamist. Nii sai Eesti oma paati ka Leedu ja probleem lahenes. Võiks öelda, et Mart Siimann jättis suuremat sorti vead tegemata, loodame, et nende tegemine ei jäänud järgmistele.

Kui tuleb uus valitsus, siis ma sooviksin selle eesotsas näha tegusat, aga mitte väejuhi tüüpi peaministrit. Seda, et tema seljataga ei seisaks ainult nullid, vaid oleks kõiki numbreid, ka esimesest suuremaid.

Ka ei maksaks tühipalja poliitikaga n-ö üle doseerida, ka mittepoliitik võib juhtimisega suurepäraselt hakkama saada. Aga 100 päeva pärast, või umbes nii, kui jälle kritiseerida võib, siis vaatame edasi.

Autor: Mati Feldmann

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt