31 märts 1999

Eesti Telefonil on ikkagi õigus

Tasu millegi alustamise eest on üsna laialt levinud. Klassikaline näide on takso: sisseistumise eest tuleb maksta kindel summa ja sõitmise eest tariif vastavalt läbitud kilomeetritele. Nii tuleb lühike sõit suhteliselt kallim kui pikk. Ei taha ju taksojuhtki sõita kõigest naabertänavasse. Pole kuulda olnud, et sõitjad oleksid sõidu alustamise tasu vastu protesteerinud. Sõidu alustamise tasu oli taksodes juba sel ajal, kui telefon maksis, sõltumata rääkimisest, kaks rubla ja 50 kopikat kuus.

Võtkem kasvõi väärtpaberitehingu algatamine: levinud tasu on siin valdkonnas 50 krooni pluss 0,5 protsenti tehingu maksumusest.

Ostes kõigest ühe odava kahekroonise aktsia, tuleb tehingutasuks maksta 50 krooni ja üks sent. 50 krooni on nii-öelda tehingu alustamine ja üks sent tehing ise. Blanketid maksavad, telleri aeg maksab, kõne väärtpaberimaakleriga maksab, teatis ühe aktsia kontole laekumise ja aktsionäride koosoleku kokkukutsumise kohta maksab, maksuametnik, kes hiljem tehingut kontrollib, tema aeg maksab jne.

Kõik need on püsikulud, mis kaasnevad üheainsa algatatud tehinguga. Kui fikseeritud 50 krooni poleks, oleks börsil nagu kommipoes: palun mulle 50 g iiriseid, 50 g batoonikesi jne.

Sama lugu on sularaha väljavõtul krediitkaardiga, mille peale ei taha mõeldagi: 30 krooni pluss 2,5 protsenti. Vähima kupüüri, 25kroonise saamiseks läheb arvelt maha 55 kr ja 63 senti.

Reisides näiteks USAs kohtate huvitavat fenomeni, mida võiks nimetada kohvijoomise alustamise tasuks. Tellite ühe kruusi kohvi, saate hiljem üllatuse osaliseks: teile valatakse lugematu arv kordi kohvi juurde, mida saadab küsimus, kas kõik on ikka okay. Võib-olla tuleb küsimus peenest huumorist, et miks nii palju küll joote, aga see selleks. Üldjuhul ei maksa kohv ise suurt midagi, küll aga teenindus, needsamad okay'd kui püsikulu.

Sama lugu on kokakoolaga hamburgeriketis: fikseeritud hinna eest saate lihtsa punase topsiku, mida võite täita kokakoola või teiste jookidega niikaua, kuni janu on. Hamburgeri ja muu tahedama eest tuleb maksta juba vastavalt tellitule.

Seal on osa toodete puhul võetud suund fikseeritud ehk sisuliselt keskmisele maksele. Ilmselt on rehkendatud, palju inimene keskmiselt joob, ja selle järgi kehtestatud ühekordne hind. Kokkuhoid tuleb kokakoola puhul iseteenindusest ja kohvi puhul ainult ühest, mitte neljast-viiest tarvitatud kruusist.

Või mis muud on rootsi laudki kui fikseeritud ja muutuva hinna kombineerimine, iseäranis välismaistes hotellides lõuna- ja õhtusöögi ajal. Kindla hinna eest saab niisuguses kohas söönuks, aga mitte joonuks. Ei ole kuulnud, et närva isuga inimesed, ammugi siis veel heaisulised, protesteeriksid niisuguse süsteemi vastu. Ent alustades mineraalveest ja lõpetades muu peenema joogikraamiga, kaasa arvatud nägus jootraha, tuleb hakata juurde maksma.

Kui võitleme Eesti Telefoni kõne alustamise tasuga, peaksime alustama võitlust ka paljude muude fikseeritud tasudega, kasvõi saunapiletiga. Kes ikka vett rohkem tarbib, peaks ka rohkem maksma. Või näiteks välisviisad: tavaliselt ei sõltu viisa maksumus välisriigis viibitud päevade/nädalate/kuude arvust.

Eesti Telefon teeks õigemini, kui ei räägiks kõne alustamise tasust, vaid tasumisest kõne eest kahes osas: fikseeritud ja muutuva maksega. On ju igal ettevõttel, kaasa arvatud Eesti Telefon, püsikulud, mis ei sõltu käibest, ja (käibest sõltuvad) muutuvad kulud. Fikseeritud makse, antud juhul siis 48 senti, tõmbab paralleeli keskmise eesti helistaja ja keskmise rootsi lauas sööja vahele ning katab firma püsikulud. Kes aga sellest rahast rääkinuks ei saa, võib ju endale minutitariifiga kui tahes palju juurde tellida, unustamata teenindajale ka viisakat jootraha jätta.

Autor: Mati Feldmann

Hetkel kuum