Kultuur ja raha

Ühiskonna seisukohalt pole eelarve tsentraliseerimine parem ega halvem kui eelarve detsentraliseerimine. Majanduses eristatakse riigi sekkuvat ja reeglitel põhinevat käitumismudelit. Eelarve tsentraliseerimine suurendab riigi suva järgi käitumist. Asutuste ja valdkondade tulude sidumine teatud proportsioonis eelarvega, nt teaduskulutuste hoidmine 2% eelarvest, suurendab reeglitel põhinevat käitumist.

Seda printsiipi laiendades võiks kõik eelarvekulud siduda protsendina laekumiste külge. Siis pole eelarve tasakaaluga muret ja eelarve menetlemise protsessi üldse vaja. Võiks laiali saata rahandusministeeriumi, piisaks maksuametist ja riigikassast. Tõsi, pimesoolelõikust tuleks meil oodata maksude laekumiseni ja rist haual sümboliseeriks ideaalset eelarvetasakaalu.

Kultuurkapitali kriitika on üks osa toimuvast protsessist -- ses vaidluses tahetakse eelkõige vähendada jaotatavat summat. Seda on võimalik teha vaid rahastamise printsiipi muutes. Kultuurkapital saab nii tubaka- kui alkoholiaktsiisist 3,5% ja 30% hasartmängumaksust. Ära soovitakse võtta alkoholiaktsiis --ca 45% Kultuurkapitali tuludest.

Kultuurkapital ei ole puhas näide sihtasutuse tööst -- ta töötab seaduse alusel ning omab põhikapitali. Seadus tagab kultuurile väga olulise päevapoliitilise sõltumatuse ja stabiilsuse.

Seaduse alusel tegutsevad ka näiteks Eesti Pank, Tartu Ülikool ja Rahvusraamatukogu. Ülikooli puhul ei nõuta eelkõige väikseid kulusid, vaid kvaliteetset haridust ja teadust. Keskpanga puhul ei tule kellelegi pähe nõuda eelkõige rahapaigutamise finantsefektiivsust, vaba raha kulub raha- ja pangasüsteemi stabiilsuse tagamiseks. Kultuurkapital kasutab oma rahalist ressurssi kultuuri toetamiseks, seetõttu on põhikapitali kasvatamine või suure investeeringutulususe saavutamine oluline, kuid teisejärguline ülesanne.

Kultuurkapitali tegevuse kuluefektiivsust iseloomustab riigieelarve raha kasutamine. Kultuurkapital on nelja ja poole aasta jooksul riigilt saanud 276 ja sihtfinantseerimisega välja jaganud 248 miljonit krooni. Moodustatud on 20miljoniline põhikapital, mille võib realiseerida ja riigile tagasi anda.

Seega on Kultuurkapital kulutanud põhieesmärgi täitmiseks kokku 8 miljonit (2,9% riigilt saadud rahast), keskmiselt 1,78 miljonit aastas. 133 eksperti vaatavad aastas läbi üle 8000 taotluse, sõlmivad ligi 5000 lepingut ja jälgivad rahaeralduste kasutamise sihipärasust. Ekspertgrupid tegutsevad ka kõikides maakondades. Kas riik saaks sama rahaga või veel odavamalt teostada raha jagamist ekspertide süsteemis?

Kultuurkapitali finantseesmärk on rahaeraldusteks vajaliku likviidsuse tagamine ja kapitalikasv. Kultuurkapital teenis 1995. aastal investeeringutelt puhastulu 1,3 miljonit, aastatulusus 26%, 1996 vastavalt 3,1 ja 20,7%, 1997 -- 1,5 ja 7,6%. 1998. aastal lõpetasime kahjumiga nagu enamik finantsasutusi. 12 kuu investeeringute tootlus juuni lõpu seisuga oli Kultuurkapitalil 2, Balti Kasvufondil -22, Hansa Venemaa Kasvufondil -30, Optiva Kasvufondil -8,81. Seaduses fikseeritud investeeringupiirangute tõttu ei saa Kultuurkapitali kahjum olla väga suur, kuid ka kasum on seetõttu piiratud.

Autor: Avo Viiol