Millist kaitsekoera valida?

Kellel on hirm juhutülitaja, tänaval raha küsima tuleva kaaskodaniku ees, võib hea kaitsja leida koeras.

Eramaja omanik võib pidada ka kaht koera: üht, kellega metsas jalutamas käia ja kes toas valvab, ja teist, kes õues ketis olles lärmab iga krõpsu peale. Väljas haukuv koer muudab ka tubase looma erksamaks. Karuteene võib osutada akende hea heliisolatsioon: olen kuulnud juhuseid, et inimene on koeraga kodus ja aiast varastatakse midagi ära. Oma osa mängib ka koera mugavus: nad võivad laisaks minna.

Kaitsekoera ei valita nagu lemmiklooma. Lähtuda tuleb esmalt sellest, kus koer elama ja töötama hakkab -- nii selgub koera suurus ja karva pikkus. Kui koera peetakse korteris, soovitan lühemakarvalist valvekoera. Õues peab valvama aga pikakarvaline, sest muidu ei saa ta Eesti külmas talves hakkama.

Kaitsekoera koolitusega tuleb alustada võimalikult vara ja igal juhul peab sellele lisanduma kuulekuskoolitus. Käsklused «istu!» ja «lama!» võivad koera saata juba esimestest kuudest. 3-4kuuselt võib alustada kaitsekoolitust, aga väiksema koormusega.

Tihti tehakse siin viga. Kuna sõnakuulelikkuse koolitus on küllalt tuim, aga kaitsekoolitus impulsiivne, põnev, kõigile meeldiv, kaldutakse esimene kõrvale heitma. Selle vältimiseks on kaitsekoolitajad ehk nn varrukamehed seadnud piiri, et ei võta koera treeningule enne, kui sõnakuulelikkus selge.

Koera julgeks treenimine võtab korra nädalas, enamasti kolm korda kuus treenides vähemalt aasta. Kui koeraomanik tahab selle tee läbi käia, leiab koera jaoks aasta, saab ta hästi käituva koera, keda ta tunneb ja usaldab.

Kuna kaitsekoolituse varustus on küllalt kallis, võib aastane treeningtsükkel maksta 1000 krooni ringis. Konsulteerida tasub kennelliiduga.

Treeningu kuldreegel on: suur koer on nagu relv, seda peab oskama kontrollida. Osa inimesi laseb kaitsekoera enda jaoks koolitada. Siit võib tekkida probleem, et omanik ei tea, mismoodi koeraga käituda. Sealt omakorda tulenevad halvad ootamatused.

Autor: Aivo Oblikas