Millist kaitsekoera valida?

Kellel on hirm juhutülitaja, tänaval raha küsima tuleva kaaskodaniku ees, võib hea kaitsja leida koeras.

Eramaja omanik võib pidada ka kaht koera: üht, kellega metsas jalutamas käia ja kes toas valvab, ja teist, kes õues ketis olles lärmab iga krõpsu peale. Väljas haukuv koer muudab ka tubase looma erksamaks. Karuteene võib osutada akende hea heliisolatsioon: olen kuulnud juhuseid, et inimene on koeraga kodus ja aiast varastatakse midagi ära. Oma osa mängib ka koera mugavus: nad võivad laisaks minna.

Kaitsekoera ei valita nagu lemmiklooma. Lähtuda tuleb esmalt sellest, kus koer elama ja töötama hakkab -- nii selgub koera suurus ja karva pikkus. Kui koera peetakse korteris, soovitan lühemakarvalist valvekoera. Õues peab valvama aga pikakarvaline, sest muidu ei saa ta Eesti külmas talves hakkama.

Teisena tuleb arvestada koera koolitamisele kuluvat aega. Osa koeri on lihtsamini koolitatavad kui teised, nad on aretatudki teenistuskoeraks. Eestis tavalisematest koertest võiks valida saksa lambakoera, rotveileri, dobermanni ja bokseri vahel.

Ületada tuleb soov näha kaitsekoerana suurt, tugevat, suurte hammaste ja kikkis kõrvadega looma. Väga hea töökoer, mis Eestis levinud pole, on Belgia lambakoer. Teda kasutatakse mitmel pool politseikoerana.

Tõupaberitega koerte kutsikad maksavad praegu 3000 kroonist ülespoole. Teinekord saab ka paberiteta kutsikast hea koera. Siiski tasub koer osta tõsiste koerakasvatajate käest. Nii on tagatud, et koer on psüühiliselt ja füüsiliselt terve.

Neil, kes tahavad koeras näha igapäevast kaitsjat, on lihtsaim võimalus omada saksa lambakoera. Ta on kõige peresõbralikum ja sotsiaalsem. Ühtlasi ta ka õpib kõige kiiremini. Järgmisena nimetaksin dobermanne, seejärel bokserit ja rotveilerit.

Koera treenimist tuleb alustada sellest, et valida, mida koer tegema ja kellega kokku puutuma peab. Aiavalveks võib sobida iga tõugu koer. Kõige paremad on kaukaaslased, aga ka segaverelised suurt kasvu koerad oskavad valvata. Valdavalt pole ketikoerad sotsiaalsed, olen näinud vaid üksikuid ketikoeri, kellega käiakse metsa all jalutamas.

Paljud kaitsekoerte treenerid ei nõustu Eestimaal üldlevinud arvamusega, et õige valvekoer on tige. Enamasti on tige koer lihtsalt närviline loom, kes ründabki möödajooksjaid ja jalgrattureid.

Tigeda koera koolitus võtab kõige rohkem kolm-neli tundi. Metoodika on lihtne: loom aetakse nurka ja seal hakkab iga koer hambaid näitama. Mina olen sellise sooviga inimesed minema saatnud.

Kaitsekoolitus toimub koera enesekindluse toetamise teel. Algul rünnatakse teda nõrgalt, lastakse võitjana välja tulla. Iga järgneva treeninguga rünnaku intensiivsus tõuseb. Nii ei näe koer enam igas asjas rünnet, muutub julgemaks.

Kaitsekoera koolitusega tuleb alustada võimalikult vara ja igal juhul peab sellele lisanduma kuulekuskoolitus. Käsklused «istu!» ja «lama!» võivad koera saata juba esimestest kuudest. 3-4kuuselt võib alustada kaitsekoolitust, aga väiksema koormusega.

Tihti tehakse siin viga. Kuna sõnakuulelikkuse koolitus on küllalt tuim, aga kaitsekoolitus impulsiivne, põnev, kõigile meeldiv, kaldutakse esimene kõrvale heitma. Selle vältimiseks on kaitsekoolitajad ehk nn varrukamehed seadnud piiri, et ei võta koera treeningule enne, kui sõnakuulelikkus selge.

Koera julgeks treenimine võtab korra nädalas, enamasti kolm korda kuus treenides vähemalt aasta. Kui koeraomanik tahab selle tee läbi käia, leiab koera jaoks aasta, saab ta hästi käituva koera, keda ta tunneb ja usaldab.

Kuna kaitsekoolituse varustus on küllalt kallis, võib aastane treeningtsükkel maksta 1000 krooni ringis. Konsulteerida tasub kennelliiduga.

Treeningu kuldreegel on: suur koer on nagu relv, seda peab oskama kontrollida. Osa inimesi laseb kaitsekoera enda jaoks koolitada. Siit võib tekkida probleem, et omanik ei tea, mismoodi koeraga käituda. Sealt omakorda tulenevad halvad ootamatused.

Autor: Aivo Oblikas