Pool-Patinkinid

«Tõe ja õiguse» süvamõte on kirjas esimestel lehekülgedel, kus Andres ja Krõõt liiguvad Vargamäe poole. Andres ütleb: «Saame ehk päevaveeruks koju». Veidi hiljem nendib Krõõt: «Päikesetera on kadunud.» Ning Andres vastab: «Jah, veeres enne, kui koju saime».

Kui mullu septembris tuli riigikokku 1999. a eelarveprojekt, toodi selles ära ka lõppeva 1998. a majandusootused: inflatsiooniootus 11% ja II poolaasta majanduskasvu ootus 4--5%. Kolme kuu pärast tulid tegelikud numbrid: inflatsioon 8% ja II poole majanduskasv 0,6% -- oli selge, et 1999. a eelarvehoonel pole vundamenti.

Septembris Riigikokku antud 2000. a eelarveprojektis toodud lõppeva aasta ootused on aastataguse kordusetendus: inflatsiooni lahtris on 3,7% (tuleb 3%) ning majanduskasvu lahtris 0,4% (tuleb -2 või -3). Illusoorsed on ka tänavused maksulaekumiste ootused: üksikisiku tulumaksu oodatakse 6,77 mld (teine variant 6,62), tegelikult tuleb 6,25; käibemaksu ootus on 7 mld, tuleb 6. Päikesetera kaob taas enne Vargamäele jõudmist.

Nagu öeldud, ketras Patinkin ühtainust lõnga ja läks oma mõtetes üha keerulisemaks. Aga mõte käis tal ikka ja üksnes raha rollist tasakaalutus majanduses.

Patinkini esivanemad olid kunagi Venemaalt Chicagosse läinud. Don Patinkin oli 1949. a sealt Iisraeli siirdunud, Jeruusalemmas õpetanud, teadust teinud, Iisraeli keskpanka ja valitsust nõustanud ning tuli elu lõpus Venemaale. Moskvas töötatud kahe aasta jooksul õpetas ta oma uusi jüngreid inflatsioonist sügavalt lugu pidama. Kes lugu pidasid, olid tema meelest saapad (botinki), kes ei, olid poolsaapad (polubotinki) ehk meie mõistes kingad. Ise oli ta lihtsalt Patinkin. Ta rääkis, et käia võib nii saapa kui kingaga, kuid õnnetus on, kui patinkadel porist hoolimata kräuhti säär maha lõigatakse. Majanduses on selle lõike nimi disinflatsioon ehk inflatsiooni kiire kukkumine, näide on Eesti, kus inflatsioon oli aasta tagasi 10% ja on hetkel 3%.

Don Patinkin jälgis tõsiselt majanduslugu ja pani muu hulgas tähele, et pärast majanduskriisi tuleb alati ümber teha maksusüsteem. Kui vaadata meie rahandust, siis inflatsiooni vabastamiseks peab esimeseks ümber tegema väliskaubanduse maksustamise. Käibemaks on meil olnud arvutamata kogu aeg, ka järgmisest aastast kasutusele tulev tollimaks on laest -- praegu Riigikogu menetluses olev skeem peegeldab üksnes WTOga läbirääkinute ängi.

Tollitariifide süsteem nõuab korralikku matemaatikat; kui muidu ei saa, peaks asja püsti panema riigikogus endas. Jaak-Hans Kuks võiks arvutada edasi sealt, kus nad koos Viktor Olmaniga 15 aastat tagasi olid (sadulpinnad, minimaksid).

Ning päris hästi sobib sinna juurde indeksiteooria see seis, kus Uno Mereste oli 30 aastat tagasi: elastsuste kaudu indekseeritud suure andmebaasita importööride poolt välisriikidesse siiratavaid kasumeid ära ei lõika. Tarkvara on praegu saadaval piisavalt, inflatsioon tuleb kuidagimoodi üles ajada -- kui selles lõikes jääb praegu asi nagu on, läheb 2000. aasta inflatsioon alla 2% (st mitte kuskilt ei teki seda 3,8%, mida eelarve eelnõu oletab). Kastmisvoolikust üleastumiseks on vaja aga 6-8%.

P.S. Värskest Nobeli majanduspreemia laureaadist Robert Mundellist on ajakirjanduses jäetud vale mulje. Mundell ei õpeta, kui hea on ühisraha, ta hoopis hoiatab: kui teil on siseprobleemide lahendamiseks vaja «oma» inflatsiooni, hoiduge ühisrahast (Eesti puhul eurost), vastasel korral võite tööpuudusega hätta jääda.

Autor: Mart Remmel