Lõunanaabrid raskuste küüsis

Läti ja eriti Leedu majandusarengud on viimasel ajal tõsise tähelepanu alla sattunud, nii sealsete keeruliste probleemide kui Eesti majanduse suurema seotuse tõttu. Siinsete küllaltki edukate arengute taustal tundub lõunanaabrite juures toimuv paljudele mõistetamatu ning hirmuäratavana. Sel juhul soovitaks mõelda sellele, et Soome ja Rootsi ettevõtjad võisid paari aasta eest Eesti suhtes sama tunda. Lätis ja Leedus tuleb nüüd sageli kokku puutuda probleemidega, mis Eestile on juba sageli minevik.

Lõunanaabrite arengute puhul on muidugi teatud omapärasusi, millest kõige olulisemaks tuleb pidada asjaolu, et mitmedki probleemid on kuhjunud ning ilmnenud lühikesel ajavahemikul.

Kui Eesti on maadelnud eelkõige Venemaa kriisist tulenenud majanduslanguse ja valimiseelse populismi tagajärgedega, siis Lätis ja Leedus on negatiivseid tegureid rohkem.

Vene turu kaotus osutus oodatult valusamaks Leedule ja seetõttu võtab tagajärgedest toibumine seal kauem aega. Ka varasemad tagasihoidlikumad investeeringud on selle protsessi aeglasemaks muutnud. Töötajate jaoks soodne tööturu regulatsioon on pidurdanud arenguid ettevõtetes veelgi. Samas on puuduliku seadusbaasi tõttu pankrotte vähe.

Nii Leedu kui ka Läti on tunda saanud Venemaa majanduslikku ja poliitilist survet. Läti puhul on Vene riik kasutanud kõrgemaid tariife raudteevedude osas, kahjustades olulist transiittegevust. Võib kindlalt väita, et sagedased tarnekatkestused Mazheikiule on eelkõige majandusliku surve abinõu Vene naftagigantide poolt, et saavutada oma majanduslikke eesmärke, eelkõige osalust ettevõttes.

Võib arvata, et aasta tagasi raskustesse sattunud Läti pangandus läbib Eesti omale sarnase tee -- pankrotid ja ühinemised, väliskapitali aktiivne sissetung. Leedu pangandusturul on konkurents tagasihoidlikuks muutunud, sest riigil pole ressursse riiklikke panku toetada; see on ka üks väliskapitali aktiivsema sissevoolu põhjus. Probleemid finantssektoris avaldavad aga majanduse üldistele protsessidele küllaltki tugevat mõju, mis on täheldatav eriti Lätis.

Veel hiljuti ei peetud Lätit ja Leedut eriti sõbralikeks välisinvestorite suhtes. Nüüdseks on kadunud enamik ametlikke tõkkeid, kuid säilinud mitteformaalsed. Bürokraatia kõrval on olulisem Lääne investorite jaoks ebaharilike majandustavade lai levik. Korruptsioonikahtlused tulenevad sellest, et sageli tunduvad kohalikud ettevõtted omavat mingeid mõistetamatuid eeliseid ja et erastamismüügid luhtuvad väidetavalt liialt madalate hindade tõttu. Head muljet ei ole jätnud ka valitsuste kukkumine erastamisvaidluste tõttu suvel Lätis ja eelmisel nädalal Leedus.

Eelarveprobleemid on Lätis ja Leedus tõsisemad kui Eestis -- ühelt poolt on põhjuseks majanduse raskem olukord, teisalt on valitsused reageerinud toimunule aeglaselt. Leedu kiirelt kasvav välisvõlg ja intressid on paljudele meenutanud Venemaal 1998. a toimunut. Populistlik hoiuste kompenseerimise programm Leedus õõnestas tuntavalt valitsuse majanduspoliitika usaldusväärsust. Rahasüsteemi muutmise plaanid ja liti liialt tugev kurss põhjustasid kartuse, et litt devalveeritakse. Ka pole kohalikel valuutadel lõunanaabrite hulgas sellist toetust kui kroonil Eestis.

Aeglaselt kasvav välishuvi investeerida Läti ja Leedu odavasse tootmisesse on äärmiselt tundlik iga eelnimetatud majanduspoliitilise aspekti osas, eriti nende, mis puudutavad finantssüsteemi. Läti ja Leedu valitsused ja keskpangad on sellest kindlasti teadlikud ning see arusaamine levib järjest enam ka sealse avalikkuse seas.

Kuigi probleemid mõlema riigi majanduses on keerulised ning tõenäoliselt võib oodata Leedus lühiajalisi tõsiseid finantsprobleeme, peaksid lõunanaabrid lähima poole aasta või aasta jooksul tulema toime raskustega nagu ka Eesti 1997. aastal ja 1999. aastal.