Naljakas, et isegi üks kirjastuse Kunst leksikoni juures töötanud toimetaja, kes ise on kunstiakadeemia magistrand, ei teadnud kaaslaste tegevusest midagi, imestab Helme. Nimelt lõid Klassikakirjastuse leksikoni väljatöötamisel kaasa peamiselt kunstiakadeemia teadlased.
«Meil polnud aimugi, et keegi veel nii hullumeelse töö ette võtab,» vangutab Helme pead. «See on ju nii kallis tegevus, ainuüksi leksikonis avaldatavate piltide ja teksti litsentseerimine maksab 360 000 krooni.»
Pikema vestluse järel ilmneb, et konkureerivad väljaanded üksteist õnneks sajaprotsendiliselt kordama ei hakka.
Seda tunnistab ka Eesti Klassikakirjastuse ASi peatoimetaja Aivar Kala, kes räägib, et nende teos on Eesti enda teadlaste ja erialatundjate poolt kokku pandud leksikon. Brüsselis trükitav kirjastuse Kunst väljaanne on aga tõlketöö juba ilmunud saksakeelsest variandist. Nii on ka kahe leksikoni sisu ja sihtgrupid pisut erinevad.
Kala selgitab, et tõlkeleksikon on laiemat valdkonda hõlmav, samas mitte väga detailne populaarteaduslik väljaanne. Värviliste piltidega illustreeritud teos sobib laiemale lugejaskonnale, kes iga päev kunstierialaga kokku ei pruugi puutuda.
Seevastu Klassikakirjastuse mustvalgete illustratsioonide ja joonistega täiendatud raamat on sisuliselt kunstiterminite sõnastik, mis peaks peale tavaliste kunstihuviliste rahuldama ka nõudlikuma kunstniku ja kunstiteadlase vajadused.
Põhjalikumaid kunstnike ja nende teoste ajalugusid ja kirjeldusi see teos ei sisalda, kinnitab Kala. Tegu on Eesti keeleteadlastega kooskõlastatud põhjaliku sõnastikuga, mille koostamine oli Kala sõnul küllaltki raske ülesanne, sest mitte eriti koostööaltide Tartu ja Tallinna keelemeeste vahel käib nii-öelda pidev teki rebimine.
Mõlemad konkurendid tõdevad, et nii Brüsselis veebruari lõpus trükist väljuv tõlkeleksikon kui ka Eesti raamatutrükikojas aprillis valmiv kunstisõnastik hakkavad üksteist pigem täiendama kui kopeerima.