Edgar Savisaar otsib a/ü näol uut identiteeti

Jõukat keskklassi, mis on keskerakonna lemmikratsu, ei kujunda mitte progresseeruvad maksud ja tänavaid sulgevad ametiühingud, vaid ikkagi tootmine, ettevõtlus, uued investeeringud. Ambitsioonikale töötajale, kes tahab palju tööd teha ja hästi teenida, pole a/ü-kilpi vaja.

Kui ametiühingud muutuksid poliitiliseks protestiparteiks, nagu Savisaare käe all võib kergesti juhtuda, oleks neist Eestile veelgi vähem kasu. Võib tekkida hoopiski kummaline fenomen -- jõuline ja üliagar Savisaar diskrediteerib oma tegevusega ametiühingud täielikult ja lõplikult.

Ametiühinguid on siiski vaja. Nende tegevus on aidanud klaarida plahvatusohtlikku situatsiooni Ida-Virumaal, hoida ära suuremat sorti streigid, rahutused. Ses mõttes tuleb tunnustada a/ü praeguse liidri Raivo Paavo tasakaalukat tegutsemist. Mõningast edu, niipalju kui Eesti olud on võimaldanud, on saavutatud ka miinimumpalga ja tulumaksuvaba miinimumi tõstmisel. Uus ja veel vastuvõtmata võlaõigusseadus seab väidetavalt eelisseisu tööandja, mitte töövõtja -- sellelgi rindel on ametiühingud alustanud positsioonisõda.

Savisaarele on selge, et Eesti asub praegu majandustõusu jalamil, ja see olukord tuleb enda huvides ära kasutada. Nagu majanduslikud olud paranevad, nii suurenevad kohe ka ametiühingute nõudmised. See on terves maailmas nii, parim näide on sotsiaaldemokraatlikud Põhjamaad. Seepärast tuleb õigel ajal tungida Mõõdukate pärusmaale ja liidrisärk Keskerakonna selga tõmmata. Vähemalt algul on suure osa töötajaskonna aplaus kindlustatud. Samas konsolideeriks niisugune samm vastukaaluks kolmikliitu: nende nõrgim lüli, Mõõdukad, astuks pika sammu paremale ning parempoolne valitsus ei istuks enam ühelpool lauda ametiühingu juhtidega.