Tants taasavastatud põlevkivi ümber

Muutusi on vaja ja kui me ise ei suuda neid juhtida, tuleb lasta teistel seda teha. Kahju vaid, kui meie teadlaste teenitud loorberitel keegi teine puhkab.

Eesti põlevkivistrateegia on praegu fokuseeritud vaid energeetikale. Kaevandused-karjäärid antakse energeetikasektori hallata, olles teadlikud põlevkivienergeetika väikesest kasutegurist ja suurest atmosfäärireostusest. Omanik peaks tahtma oma vara võimalikult kallilt müüa. Ikkagi on võetud vastu energeetikakeskne põlevkivi kaevandamine ja lihtlabase põletamise arengukava järgnevaks 5--15 aastaks, millest paistab huvipuudus väärtusliku keemiatööstuse tooraine kasutamisvõimaluste otsimise suhtes.

Tervitatav on seetõttu 15. 02. ÄP kirjutis Suncori projektist, mis realiseerumisel avaldaks mõju põlevkivi hinnale. Loodetavasti puudutab see omahinda -- müügihind peaks tõusma.

Keemiatööstus peab andma võimaluse põlevkivi väärtustamiseks, st kallimaks müügiks kasutamiseks kallimate produktide valmistamiseks. See parandaks piirkonna sotsiaal-majanduslikku seisu, tõstaks töötasusid, võimaldaks finantseerida uurimisprojekte, investeerida tehnoloogiasse. Eesti huvides peab olema põlevkivi võimalikult kallis müük keemiatööstuse tooraineks ja minimaalne müük väheefektiivseks energeetiliseks otstarbeks. Tuleb arvestada ka elektri hinda, aga kui gaasil põhinev energiatootmine saab odavamaks ja rentaablimaks, pole mõtet põlevkivienergeetikat vägisi elus hoida.

Praegu on suhtarv energeetika/keemiatööstus põlevkivi tarbimises paigast ära. Loodetavasti leitakse mõistlikud majanduspoliitilised hoovad, mis selle suhtarvu muudavad vähemalt 1/1 ja annavad rohelise tee põlevkivi väärtustamisele, mitte arutule odavale põletamisele.