Tants taasavastatud põlevkivi ümber

Pärast pea 15aastast vaheaega on Eestis taas saanud arutlusteemaks põlevkivi käekäik, majandamine ja kasutamine. Enamik n-ö avastustest pole ei uued ega ainulaadsed.

Tragikoomika Ida-Viru ja Eesti jaoks on selles, et oleme unustamas ulatuslikku teadmiste pagasit, millele pandi alus 1950.--60. aastatel ja mida arendas välja tugev koolkond andekaid teadlasi, uurides ja arendades põlevkivi ratsionaalseima kasutamise võimalusi. Enamus tööde tulemusi on siiani olemas, nagu õnneks ka paljud uurimuste tegijad.

Seega on loomulik, et iga uut ja väljastpoolt tulevat ideed tervitatakse kui esmaavastust. On muidugi tõsi, et meie uuringud peaaegu lõppesid riigikorra muutusega, mujal maailmas tööstusliku tehnoloogia kiire areng jätkus.

Muutusi on vaja ja kui me ise ei suuda neid juhtida, tuleb lasta teistel seda teha. Kahju vaid, kui meie teadlaste teenitud loorberitel keegi teine puhkab.

Eesti põlevkivistrateegia on praegu fokuseeritud vaid energeetikale. Kaevandused-karjäärid antakse energeetikasektori hallata, olles teadlikud põlevkivienergeetika väikesest kasutegurist ja suurest atmosfäärireostusest. Omanik peaks tahtma oma vara võimalikult kallilt müüa. Ikkagi on võetud vastu energeetikakeskne põlevkivi kaevandamine ja lihtlabase põletamise arengukava järgnevaks 5--15 aastaks, millest paistab huvipuudus väärtusliku keemiatööstuse tooraine kasutamisvõimaluste otsimise suhtes.

Tervitatav on seetõttu 15. 02. ÄP kirjutis Suncori projektist, mis realiseerumisel avaldaks mõju põlevkivi hinnale. Loodetavasti puudutab see omahinda -- müügihind peaks tõusma.

Keemiatööstus peab andma võimaluse põlevkivi väärtustamiseks, st kallimaks müügiks kasutamiseks kallimate produktide valmistamiseks. See parandaks piirkonna sotsiaal-majanduslikku seisu, tõstaks töötasusid, võimaldaks finantseerida uurimisprojekte, investeerida tehnoloogiasse. Eesti huvides peab olema põlevkivi võimalikult kallis müük keemiatööstuse tooraineks ja minimaalne müük väheefektiivseks energeetiliseks otstarbeks. Tuleb arvestada ka elektri hinda, aga kui gaasil põhinev energiatootmine saab odavamaks ja rentaablimaks, pole mõtet põlevkivienergeetikat vägisi elus hoida.

Praegu on suhtarv energeetika/keemiatööstus põlevkivi tarbimises paigast ära. Loodetavasti leitakse mõistlikud majanduspoliitilised hoovad, mis selle suhtarvu muudavad vähemalt 1/1 ja annavad rohelise tee põlevkivi väärtustamisele, mitte arutule odavale põletamisele.