Hetkel tundub ainus kindel investeerimistrend olevat loodussaated ja dokumentalistika, mis kogub kasvavalt vaatajaid. Teleturul on liiga vähe reklaamiraha 4+1 kanali elushoidmiseks (ETV, TV1, Kanal 2, TV3; lisaks ORT).
Ajakirjandusturul on igal endast lugupidaval lehel ja nädalakirjal «kohustusliku lisana» TV-kava. Samas kahjuks ei jätku jällegi kõigile reklaamiraha. Päevalehtede ja tabloidide turul käib verine võitlus leidmaks lugejaid. Regulaarselt ilmuvad info- ja reklaamartiklid tiraazhide suurenemisest ja turuosa kasvust. Samas ei anna mitte keegi regulaarset infot auditeeritud tiraazhide kohta -- mis koguses trükitakse ja kui palju hiljem tagastatakse müügist, kui palju jagatakse promomaterjalidena.
Ajakirju/kuukirju toodetakse sellises koguses (eri nimetused), nagu oleks Eestis vähemalt 4 miljonit inimest ja kõik nad on lisaks veel naised. Raadiokanaleid on rohkem kui küll, lähiaegadel on lisandumas veel kolm formaati, aga keegi ei tundu huvi tundvat, kas neile kõigile ka kuulajaid jagub. Jääb mulje, et investorite puudust Eestis ei tunta, samas tundub, et meediatoodet tehakse mitte kliendi huve, vaid reklaamiandja investeeringuid järgides.
Edu kõik saavutada ei saa. Ja see mull peab üks kord lõhkema. Eesti tarbijat arvestades ei ole keegi nii rikas, et heategevuse eesmärkidel, pikaajaliste investeeringute taastootmise nimel toota uusi ja uusi meediakanaleid.
Lääne investorid, kes siin on juba kanda kinnitanud, ei suuda seda mõista, sest algaastate edu oli ju peadpööritav. Mis on juhtunud Eesti meedia- ja reklaamituruga? Kas meil ei olegi siis nii palju reklaamikäivet, kui summaarselt kõikide kanalite tulemused kokku liita? Kuhu on kadunud meie kiidetud tarbija?
Selle kuulaja/lugeja/vaatajaga ongi Eestis üks suur probleem. BMFi uuringud näitavad jätkuvalt trendi, kus igal aastal kaob statistiliselt 1% elanikkonnast, meedia tarbijaid on juba 7% vähem kui reklaami algusaegadel Eestis.
Samas on ka meediakanalid üle paisutanud mulli tarbija suurenevast sissetulekust -- «Eesti keskmine palk kasvab kiiremini kui majandus». Kaldun arvama, et majanduses on hoopis toimumas palkade «legaliseerimine», mille tulemusena ümbrikupalkade osakaal väheneb ja suureneb maksustatav palk. Seega tuleb arvestada, et lõpptulemusena on tarbijal vähem raha ehk kulutused tarbimisele pigem vähenevad kui suurenevad. Ka selle variandiga tuleks arvestada turundusplaane tehes, et mitte luua endale illusioone kohe kohalejõudvast tarbimisbuumist.
Autor: Primo Annus
Seotud lood

Võlakirju saab märkida 24. septembrini