Kogu tõde ametiühingutest

Pidevalt räägivad ametiühinglased ja muud sotsialistid ?sotsiaalsest õiglusest?, ?sotsiaalsest tasakaalust? ja ?sotsiaalsest dialoogist?. Loomulikult on see vaid täiesti sisutühi marksistlik allegooria. Nad kujutavad ennast ette kui kõikide töötajate, proletariaadi esindajaid ning valitsus on nende terminoloogias ?ühiskonna vahekohtunik?. Eestis on selline fiktsioon eriti väärakas, kuivõrd ametiühingute tegelik liikmeskond on marginaalne ning tegelik sisu peitub ühe erakonna ripatsiks olemises. Aga ettekujutlusvõime on muljetavaldav. Jälle, uuesti on ametiühingul uued nõudmised riigile ja ettevõtjatele. Jälle kõrgemat miinimumpalka, veel kõrgemat töötu abiraha, rohkem ja keerulisemaid regulatsioone. Väidetavalt, et takistada töötust, tagada ?õiglane? sissetulek ja ?sotsiaalne dialoog?.

Tegelikult on tõde loomulikult hoopis vastupidine. Miinimumpalk on läbi ajaloo olnud ametiühingute üks lemmikteemasid, kuna see tekitab töötust. Just töötust ametiühingusse mittekuuluvate inimeste seas ning ?kaitstes? ametiühinguliikmeid võimalike madalama palga vastuvõtjate ees. Seega tagab miinimumpalk kõrgema palgataseme ametiühingusse kuuluvatele töölistele, mis on ka ametiühingulaste eesmärk.

Teaduslik empiiriline tõestus üle maailma tõestab traagiliselt, et miinimumpalk ründab kõige teravamalt just noori ja naisi, kellel on niigi raskem tööd leida.

Kujutagem ette, et puidutöökojas valmistavad kaste kümme meest erineva tootlikkusega. Oletame, neist noorima, Jaani tootlikkus on 10 kasti ehk 100 kr lisaväärtust päevas ehk ca 12 kr/tunnis. Oletame nüüd, et valitsus tõstis oma määrusega ametiühingu survel miinimumpalka 15 kroonini töötunni eest. Mida puutöökoja omanik nüüd tegema peaks? Ta loomulikult märkab, et Jaani tootlikkus on madalam kui palk, mida ta seaduse järgi maksta tohib. Tulemus on, et Jaan on töötu ja puiduettevõtjal on päevas 10 kasti vähem müügiks. Kõik ? Jaan, ettevõtja ja tarbijad ? on kaotajad.

Kas ametiühingud tõesti kujutavad ette, et alampalk sunnib töötajat hoidma tööl ka siis, kui ta tootlikkus on alla miinimumpalga? See on äärmuslik rumalus. Loomulikult on iga ettevõtja, teenides oma tarbijate, oma kuningate, parimaid huve, sunnitud vallandama töölise, kellele ta ei saa maksta palka, mis ei vasta tema panusele.

Ametiühingud on kõige tugevamad avalikus sektoris. Lihtne lahendus tõeliselt õiglase, turupalga tekitamiseks on tulemuspalga loomine, mis on töös ja nende riiklike asutuste erakätesse andmine. Alles siis hakkavad inimesed saama õiglast palka. Palka vastavalt sellele, kui hästi teenivad nad teisi inimesi.

Ametiühingud ähvardavad streigiga. Nad tahavad töö ostjate käest raha välja pressida. Kujutage ette, kui läheksite poodi ja kõik kaupmehed ütleks, et maksa 15% rohkem või muidu kaupa ei saa. Samal ajal on seadusega keelatud mõnest teisest kauplusest osta. See on kuritegevus ja nii ongi ametiühingud olnud kogu maailmas üks organiseeritum kuritegevuse vorm.

Aga hakkaks vastu. Ütleme, et ei osta teie teenuseid. Meie, vabad inimesed, ostame sealt, kust me ise tahame. Aga järsku teeks ametiühinguile endile külma. Teeks lokauti paar päeva. Mis nägu siis need tegelased on. Head ettevõtjad, proovige järgi!