Tagasi 1920ndaisse

OMX Baltic0,18%317,89
OMX Riga0,43%965,1
OMX Tallinn0,08%2 206,15
OMX Vilnius0,28%1 497,98
S&P 5001,14%7 637,76
DOW 300,61%51 778,04
Nasdaq 1,69%26 418,3
FTSE 1001,19%10 816,14
Nikkei 2250,33%64 136,25
CMC Crypto 2000,00%0,00
USD/EUR0,00%0,87
GBP/EUR0,00%1,16
EUR/RUB0,00%96,96

OMX Baltic0,18%317,89
OMX Riga0,43%965,1
OMX Tallinn0,08%2 206,15
OMX Vilnius0,28%1 497,98
S&P 5001,14%7 637,76
DOW 300,61%51 778,04
Nasdaq 1,69%26 418,3
FTSE 1001,19%10 816,14
Nikkei 2250,33%64 136,25
CMC Crypto 2000,00%0,00
USD/EUR0,00%0,87
GBP/EUR0,00%1,16
EUR/RUB0,00%96,96

Kui aasta alguse väitlustes Eesti tulevase haldusterritoriaalse korralduse üle kulus kogu aur maakondade arvu üle jahumisele, siis sedakorda ähvardab sama juhtuda omavalitsuslike linnade ja valdade osas. Kuigi enam-vähem kõik on valmis möönma, et veerand tuhat omavalitsust on Eestile liig mis liig, nähakse peaaegu igas vähegi vägivaldsust eeldavas katses vähendada omavalitsuste arvu lubamatut rünnakut demokraatia vastu. Äärmuslik, algselt mõne kuberneriks püüelnud maavanema peas sündinud valdade maakondlik ühendamine tähendaks seevastu vaid omavalitsusliku tasandi mehaanilist nihutamist linnalt-vallalt maakonnale ja kaudselt Eesti jaoks üleliigse kahetasandilise omavalitsuse taassündi.

Kõiges ses pole midagi esma- ega erakordset. Mäletatavasti kulus omariiklusele pärandatud ja ajale jalgu jäänud u 400 valla reformimiseks kogu esimene iseseisvusaeg. Kuigi haldusterritoriaalse reformi nõue tõstatati juba Asutavas Kogus, hakkasid asjad liikuma alles 1935. a, mil valdu asuti ühendama volikogult nõusolekut küsimata.

1939. a vallareformi, mis jättis esmatasandi omavalitsusüksustena järele 248 valda ja 33 linna, taotlus polnud pelgalt mingi n arvu valdadeni jõudmine, vaid elujõuliste omavalitsuste loomine. Nende olemuslikkuse sõnastas 1938. a geograaf Endel Krepp igati tänapäevaselt: ?Paraja või optimaalse valla all mõistame valda, mis teatud kogukondlikkude funktsioonide juures täidab kõige paremini temale pandud ülesandeid ning mis kulude seisukohalt oleks rahvamajanduslikult kõige odavam.?

Toonase reformiloogika järgi pidid vallad vastama kindlatele kriteeriumidele, nagu tugeva keskuse olemasolu ja territooriumi terviklikkus. Lisaks sellele arvestati konkreetsete looduslike, ajalooliste ja rahvuslike teguritega. Sellised kvalitatiivsed kriteeriumid on omal kohal tänagi.

Mis aga puutub kvantitatiivsetesse kriteeriumidesse, siis need on mõistagi ajas muutuvad. Liiklusolude ja side paranemine on näiteks jätnud minevikku tingimuse, et valla suurus peab võimaldama selle kaugeima serva asukal ühe päevaga jalgsi vallamajas ära käia.

Vaatamata vahepealsetele külanõukogudele, rajoonide liitmistele ja lahutamistele ning oblastite tegemisele on Eesti tänane omavalitsuslik haldusterritoriaalne jaotus jäänud sisuliselt pidama 1939. a vallareformiga saavutatule. See, mis oli edumeelne siis, on täna anakronism.

Parajast vallast ja optimaalsest valdade arvust ei saa aga iialgi rääkida. Põhjus on selles, et otstarbekuse kriteeriumi absoluutsust väärab iseenda valitsemise nõue ? see, mis on demokraatia kui vägagi kalli ühiskonnakorralduse lähtekohaks. Samal ajal käib väga suurele osale tänastest valdadest iseenda valitsemine selgelt üle jõu ning seejuures mitte üksnes majanduslikult. Oma surmaotsusele kirjutasid ise alla vähemalt need 21 valda, kes suutsid viimasteks kohalikeks valimisteks saada kokku üksnes ühe nimekirja, oli see siis vallavanema või volikogu esimehe oma.

Peamine, millest tuleks lähtuda tulevaste omavalitsusüksuste piiritlemisel, on reaalse tõmbekeskuse olemasolu. Selleks on maakondade ja järgmise tasandi nn kohalikud keskused. Piirduda tulevaste omavalitsusüksuste osas 15 maakonna ja mõne suurlinnaga tähendaks ajalooliselt väljakujunenud hierarhilise asustussüsteemi ? see on igasuguse regionaalpoliitika selgroog ? hävitamist.

Kohalike keskuste loogikast lähtumine jätaks Eestisse ca 60 elujõulist omavalitsust, millele lisanduvad ekstreemseis oludes olevad väikevallad, nagu Kihnu, Peipsi-äärne Virumaa ja setu vallad.

See pole mingi vastuargument, et sellise reformi tulemusena jääksid Eestisse nii ühe vallaga (Hiiumaa) kui ka 4?5 vallaga maakonnad. Ka mitte see, et selline omavalitsusstruktuur meenutaks 1950. a 39rajoonilist jaotust. Sisuliselt oleks see aga tagasipöördumine 1920. a Otto Strandmani tõstatatud kihelkondlike valdade idee juurde, mis tollal kui liialt radikaalne kõrvale heideti.

Tagasi 1920ndaisse

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised