Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kindlustusleping süvendab omanikutunnet
Eesti elamispindade omanikud on valdavalt kahte tüüpi: esiteks need, kes on selle omandanud erastamise teel ?kollaste kaartidega?, ja teised, kes on saanud elamispinna reaalse raha eest, kasutades finantseerimiseks omavahendeid, pangalaenu või liisingut.
Eelpooltoodud gruppide huvi oma elamispinna säilimise vastu peaks olema ühesugune, kuna vaid väga vähesed suudavad eluaseme hävimise korral eriliste finantseerimisprobleemideta endale uue samaväärse kodu soetada.
Julgen arvata, et vähemalt 95 elanikkonnast satuks pärast eluaseme hävimist pikaajalistesse rahalistesse raskustesse. Sellest tulenevalt võiks pidada eesmärgipäraseks kodukindlustuse turu hõivatust 75?80, milliseks on see kujunenud ka enamikes Euroopa riikides. Hinnanguliselt on kindlustatuse tase Eesti kodukindlustuse turul siiski vaid 25?30, millest võib järeldada, et arenguruumi on veel küllaga.
Kindlustatuse madal tase Eestis tuleneb ühelt poolt nõukogudeaegsest kohustusliku kodukindlustuse süsteemiga kaasnenud frustratsioonist, mille käigus tuli raha kohustuslikus korras maksta ja kahju korral sealt suurt tagasi ei saanud. Teiselt poolt, kas me ikka mõistame piisavalt hästi selle vara väärtust ja tähtsust, mille me oleme omandanud erastamisega, kuna reaalset turuhinda ei ole makstud ja pahatihti tajutakse asjade väärtust alles siis, kui neist ilma ollakse.
Peamine põhjus, mida tuuakse kodukindlustuse ostmata jätmisel, on rahapuudus, kuid just see peaks olema tegur, mis paneb inimese maandama oma riske. Kui vaba raha on piisavalt, siis saab ka tulekahju poolt tekitatud kahjustused ise taastada ja kindlustuskatte vajadus sõltub omaniku otsusest, kas ta tahab neid kahjusid ise maksta. Kui aga endise olukorra taastamiseks raha ei ole, siis ükski õige omanik ei tahaks ju panna oma lähedasi olukorda, kus õnnetu juhuse tõttu eluaseme kaotamine viib kogu perekonna tänavale või lõputult mööda sugulasi-tuttavaid rändama.
Teistest natuke paremas olukorras on pangalaenu või liisingut kasutanud omanikud ? nende vara säilimise eest hoolitseb finantseerimisasutus ise, olles muutnud vara kindlustamise lepingujärgseks kohustuseks.
Kodukindlustuse turu maht kasvas jõudsalt kuni 1998. aastani vaatamata pidevale tariifide langusele, mis oleks pidanud avaldama kasvule vastupidist mõju. Tänaseks võib öelda, et kodukindlustuse turg on stabiliseerumas 110 miljoni krooni tasemel, mis tähendab seda, et Eesti keskmine leibkond kulutab kodukindlustusele umbes 230 krooni aastas.
Kas turu stabiliseerumine tähendab seda, et on tekkinud kaks suhteliselt stabiilset gruppi ? vastutustundetud omanikud ja vastutustundega omanikud, keda eristab lihtsustatult üks tingimus ? esimesed ei kindlusta oma vara ja teised teevad seda?
Korteri hinnale kindlustuslepingu olemasolu üldjuhul mõju ei avalda, sest leping endise omanikuga lõpeb niikuinii ? kui uus omanik soovib, sõlmib ta juba ise uue lepingu.
Kindlustus võetakse eluruumile eelkõige eesmärgiga tagada omanikule kahjude hüvitamine näiteks juhul, kui siseviimistlus mingil põhjusel kahjustada saab. Sellisel juhul ei jää korteri väärtus küll samaks, aga kindlustusfirma vähemalt korvab tekkinud kahju. Tegelikult peitub suurem oht selles, et inimese vara läheb kaduma. Vaevalt, et keegi korterisse tapeeti varastama tuleb, küll võidakse minema viia vara, mistõttu tasuks mõelda ka selle kindlustamisele. Sageli sunnivadki korteri- või majaomanikku kindlustama pangad, kuna kindlustus on otseselt seotud laenu võtmisega.
Omanikule tuleb kodu kindlustamine kindlasti kasuks. Eriti eluruumide puhul, mille viimistluses on kasutatud kalleid materjale, on kindlustuse võtmine lausa möödapääsmatu. Pealegi, kui näiteks laenu tagasimaksmiseks kuluvate summadega võrrelda, siis kindlustusmaksed on selle kõrval naeruväärselt väikesed. Aga kui häda käes, on olemas koht, kust raha tagasi nõuda.
Autor: Urmas Kivirüüt