Soodustused nendele, kel kodutöö tehtud

Paraku ei sunni tähtaegade pikendamine elanikkonna passiivsemat osa tegutsema. Esialgu on tarvis üksnes elamukollektiivi maa erastamise üksmeelset otsust, ei muud. EVPde kasutustähtaega pikendas riik niigi 1. juulile 2002. Ses mõttes võib iga pikendus kaasa tuua selle, et käed lastakse uuesti rüppe (ka ametnikud): nüüd on taas aega küll.

Veel sel aastal ?rongile jõudmine? peaks jääma soodustuste kasutamise näol alles. ?Kollektiivid?, kes ei suuda end 31. detsembriks mobiliseerida, nagu vanasti öeldi, peavad maa erastama üldises korras. Et kiirematele kehtivad soodustused, on igati normaalne praktika. Sel moel on omandireformi ideoloogid püüdnud maa erastamist kiirendada, kuid iseendast hea tahe on takerdunud ametnike ükskõiksusse ja elanike passiivsusesse.

Korteriomandi seadmine, alfast oomegani, on pagana keeruline protsess, korteriühistute liidu loetelu järgi 27astmeline. Sellesse jooksevad peadpidi kokku omandireform, EVP-temaatika, maamõõtmine, tõendid, õiendid, aktid. Kas see peabki nii keeruline olema, on küsimus omaette. Igatahes on veel üks põhjendus, miks ei saa ametnike arvu vähendada.

Lisaks juriidilise protseduuri keerukusele võib majaaluse maa erastamine takerduda puhtalt elanike erimeelsustesse. Veel leidub kortereid, mis on erastamata, või on küll erastatud, aga suures üürivõlas. Nende elanikud ei ole üldjuhul huvitatud ühestki lisaväljaminekust, kaasa arvatud maa erastamisest. Ka korteriühistu moodustamine on raske, kuna siis peaks võlgu hakkama välja nõudma korteriühistu. Nimetatud ignoreerijad ei heitu faktist, et alates 2002. aastast ei saa korteriga sooritada kinnisvaratoiminguid. Pigem valitseb mentaliteet ? kui tõstetaksegi korterist välja, siis mis tähtsust on veel maal. Seetõttu ei tohi riigikogu anda armu neile korteriomanikele, kes pole näidanud huvi maa erastamise vastu.