Töötuskindlustuse seaduse eelnõu sisaldab ettevõtjate vara ümberjagamise skeemi

ETTK seisukohast on antud juhul tegemist ettevõtjate vara ümberjagamise skeemiga, kus pikaajalist tööjõuplaani omavate firmade sundkindlustusorganisse makstav raha jagatakse tööandjatele, kes tööjõudu ega selle planeerimist ei väärtusta.

Kollektiivsete koondamiste sundkindlustuse näol on tegu ebaausa konkurentsi eelistamisega.

Lisaks kollektiivsete koondamiste kindlustamisele ei toeta ettevõtjad eelnõu põhimõtet, mille kohaselt vabaneb riik koondamishüviste maksmise kohustusest tööandja pankroti korral.

Pankrotiriskide kindlustuskohustuse asetamisega firmadele rikutakse tööandjaliitude ja valitsuse allkirjastatud kolmepoolset kokkulepet tagatisfondi loomise kohta. Leppe kohaselt loodi tagatisfond kaheetapilisena: I etapis riigieelarve ja eelarvevälistest vahenditest rahandusministeeriumi haldusalas ning II etapis lisaks riigieelarve vahenditele veel protsendina töötuskindlustusmaksest, mille suurus lepitakse eraldi kokku tööandjate ja -võtjate vahel.

ETTK leiab, et sundkindlustusega kindlustatavateks riskideks võiks töötuskindlustusseaduse alusel olla vaid hüvitised pankrottide korral. Eelnõu koostajad on hinnanud pankrottide korral väljamakstavate hüvitiste suuruseks 50 mln krooni aastas. Võttes aluseks 2000.a palgafondi 33 mld krooni, moodustab see tööandja makstavaks sundosaks 0,15%.

Lähtudes kolmepoolsest kokkuleppest, mille kohaselt riik säilitab koondamishüviste maksmise eelarvevahenditest, võiks tööandjate tehtav sundmakse töötuskindlustusfondi moodustada 0,075%. Lisades sellele töötajate sundkindlustusmaksetelt makstava sotsiaalmaksu (ca 50 mln aastas), ei tohiks tööandjate tööjõukulud töötuse kindlustamiseks üldsummas ületada 0,25% palgafondist.