Ela juba täna paremini, ära oota homseni, kõlab uusi järelmaksutooteid ja krediitkaardivõimalusi pakkuvate Eesti suurpankade hüüdlause. Varem üksteise võidu intresse langetanud ja internetipangandust propageerinud pankurid on nüüd asunud järelmaksu lihtsustamisega tarbimist, just väiketarbimist, elavdama.

Tegelikult küll kliente kinnistama. Peaasi, et raha panka laekub.

4000kroonise netosissetulekuga kuus saab endale pea limiidita arvelduskrediiti võimaldava kaardi, 2000kroonise sissetulekuga järelmaksukaardi ? kõik ikka selle nimel, et lubada inimesel järjest mugavamalt ja kiiremini tarbida. Ja inimesed tarbivad, tuhanded järelmaksuga ostetud kodumasinad kaovad poelettidelt.

Skandinaavlastele kuuluvad Hansa- ja Ühispank on ära tabanud, et eraisik on kõige usaldatavam ja kohusetundlikum võlgnik. Pangast, sellele kuuluvast liisingfirmast ja kindlustusseltsist sõltuv inimene mõtleb kolm korda, enne kui julgeb pangale maksmisega viivitades musta nimekirja sattuda.

Pankade mõjuvõim Eestis kasvab. Varem ühiskonna vereringeks kutsutud pangast on saamas ühiskonna aju ehk siis kesknärvisüsteem, kes mitte ainult ei vahenda rahavooge, vaid suunab neid. Suunab mitte abstraktse ühiskonna, vaid konkreetse perekonna raha, ning seda senisest tunduvalt suuremal määral. Kolm aastat tagasi mõjutati Tallinnas Liivalaia tänavalt Eesti poliitikat, nüüd masside käitumist.

Kui seni oli liisimine keskklassi mõnu, siis viimastel kuudel peibutatakse fännklubisse järjest madalama regulaarse sissetulekuga inimesi. Piisab vaid, kui sinu raha panka laekub.

Võidavad justkui kõik ? panga aktsionärid ja kliendid, kaupmehed ja tarbijad.

Tagantjärele maksmise levimise heaks küljeks on tarbimise mugavamaks ja kiiremaks muutumine. Samuti motiveerib see inimesi oma sissetulekuid legaliseerima. Vähemalt panga nõutud minimaalses mahus.

Iseenesest pole ka tarbimise hoogustamises pankade poolt midagi halba. Vara on veel Eestis rääkida tarbimisbuumist, esialgu vahetatakse välja amortiseerunud kodutehnika.

Samuti pole karta, et inimesed end lõhki laenavad. Esiteks pole 1996. aasta, kus eluasemelaen finantsvõimendusega börsile pandi, ja teiseks on inimene oma tulude kalkuleerimisel küllalt realistlik. Endale kohustust võttes arvestab ta päris täpselt oma võimalustega, mistõttu suuremahulist eraisikute pankrotilainet või pankade laenuprovisjonide kasvu oodata pole.

Halb külg on aga kasvav sõltuvus pangast, kes nüüd näiteks tehingutasusid jõudsamalt kasvatada või oma paremat klientide andmebaasi kasutades efektiivset müügitööd teha saab.

Paradoksaalne, kuid see, mis esialgu eelisena näib, elik ?asjalike? ostude suurenemine raiskamise arvelt, võib muunduda ka puuduseks. Seda siis, kui enda köögi ja elutoa järelmaksuga sisustanud perekond avastab, et polegi nagu millegi eest poodi või, mis veelgi tõenäolisem, pidutsema minna.

Tõenäoliselt kahanevadki lähemal ajal mõnevõrra Eesti inimeste meelelahutusele kulutatud summad, mis statistikas on lakooniliselt rea ?vaba aeg? all. Vaevalt, et see baaripidajatele, kontsertide korraldajatele jt meelelahutusärimeestele väga meeldib.

Samuti on tõenäoline, et mõningase löögi alla võivad sattuda inimeste investeeringud pensionifondidesse, elukindlustusseltsidesse. Kui ma tahan kohe paremini elada, siis pole mul mahti ja raha tuleviku peale mõelda. Kuna pole alust arvata, et seltsid ja fondid vaid jõukate kodanike rahast areneda suudavad, pärsib iga ostetud pesumasin nende äriedu pikemas perspektiivis.

Tahame seda või mitte, kuid võlglaseks saamisega, ükskõik, kas laenu, järelmaksu, krediitkaardi või mille iganes abil, muutub meie sõltumatus müüdiks. Töökoha kaotusest saab katastroof, pikaajalisest haigusest samuti. Seega, rabeleme edasi. Peaasi, et raha panka laekub.