Aktsiisipoliitika soosib salaäri

Rahandusministeeriumi eelnõu kohaselt jääks tubakaaktsiisi fikseeritud määraks 3 krooni paki kohta ning proportsionaalseks määraks 21protsenti. Enim müüdavas hinnaklassis (Bond Street, Rumba) tähendaks see üldist aktsiisimäära 5 krooni ja 61 senti paki kohta (täna 5.50). Kuna fikseeritud aktsiisimäära osakaal on kõrge, siis ei toimu olulisi hinnamuudatausi ei odavamate (Priima, Red & White) ega kallimate (Marlboro, Prince) hinnaklasside lõikes. Seega ei muudaks esitatud valemi kohaselt aktsiisi kaheks lahutamine sisuliselt mitte midagi ? illegaalsel turul eeskätt odavamatelt sigarettidelt teenitav kasumimarginaal jääb salakaupmeestele endiselt ahvatlevalt kõrgeks.

Võidaksid salakaupmehed ja kaotaksid riik (loe: maksumaksjad) ning legaalsed tubakafirmade esindused. Riik saaks võib-olla mõned plusspunktid ELi ametkondadelt ad valorem süsteemile ülemineku eest ja sellega asi piirdukski.

Kuid on olemas ka stsenaarium, mille kohaselt võidaksid kõige rohkem riik ja legaalsed tubakafirmad ning kaotaksid salatubakaga kaubitsejad.

Sellise stsenaariumi kohaselt tuleks ad valorem süsteemi rakendada radikaalselt, see tähendab viia fikseeritud aktsiisimäär võimalikult madalaks ning jätta proportsionaalselt kujunev määr maksimaalselt suureks.

Näiteks kui seadustada fikseeritud määrana 1 kroon pakilt ja jätta propotsionaalselt kujunevaks määraks 34protsenti, siis saaksime juhtivas hinnklassis aktsiisimääraks tänagi kehtiva 5.50. Asja iva on selles, et odavamas hinnaklassis aktsiisimäär antud juhul oluliselt langeb (selle tõttu alaneb ka jaehind), mis teeb legaalsed tooted hinnalt salatubakaga konkurentsivõimeliseks.

Kui poest on võimalik osta suitsu mitmeid kroone odavamalt, kaob hinnatundlikel tarbijatel ära motivatsioon osta sigarette turuväravast kotipoistelt. Kui salakaupmeestel kaob kõrge kasumimarginaal, siis loobuvad nad mingil hetkel oma riskantsest ärist.

Tõsi, antud süsteemis toimib ad valorem ?kiik? nõnda, et kallimad sigaretimargid kallineksid võrreldes tänase jaehinnaga kaks-kolm krooni paki kohta. Seega on teatud määral siin kaotajateks kallimate sigarettide maaletoojad, kuid nende sihttarbijad ei hakka kindlasti tarbima kahlasel teel müüdavaid illegaalseid tooteid. Tubakaturu üldise korrastumise ja legaliseerumise kaudu võidaksid aga ka kallimate markide müüjad.

Kokkuvõttes võidavad läbi radikaalse tubakaaktsiisi reformi kõige rohkem riik ja maksumaksjad. Riik võidaks lisalaekumisi isegi siis, kui illegaalse tubakaturu osakaal ei peaks lähiaastal oluliselt vähenema. See võit tuleks kogu tubakaaktsiisi laekumiste ümberjaotumisest erinevates hinnaklassides. Suureneks legaalsel turul odavama ja keskmise hinnaga sigarettide tarbimine, mis tooks sealt riigile täiendavaid lisatulusid.

Julgen ennustada, et radikaalse tubakaaktsiis reformi läbiviimise ning ühes vajalike ümberkorraldustega tolli- ja politseisüsteemis oleks võimalik juba aasta 2001 lõpuks viia illegaalse tubakaturu osakaal Eestis umbes 15protsendi piirile. See tähendaks riigieelarves sadu miljoneid kroone reaalse, mitte prognoositava tuluna. Kas see poleks mitte kõigi ausate riigialamate võit?