Kaabelleviseadus ikka veel arengu piduriks

Üle-eelmisel aastal vahetult enne valimisi Levicomi (nüüd kasutab kaubamärki Tele2) lobby-töö tulemusena vastu võetud kaabellevi seadus on jätkuvalt pidurdamas Eesti telekommunikatsioonituru arengut. Ja asi järjest halveneb. Nii otsutas Tallinna linnakohus eelmise aasta viimastel päevadel, et igasugune telekommunikatsioonivõrk, milles edastatakse ka teleprogramme, on kaabellevivõrk ja selle ehitamine on lubamatu ilma vastava, üldjuhul monopoolse, litsentsita.

Sellise otsuse kohaselt osutub illegaalseks nii Eesti Telefoni tegevus programmide edastamisel telemastide vahel ja mujal kui ka kõigi teiste kiiret internetiühendust võimaldavate võrkude omanike tegevus Eestis. Nii ADSL-iga telefonivõrk kui ka traadita interneti püsiühendus loetakse kaabelleviks. Nimelt sisaldab internet tahes-tahtmata ka teleprogramme ja mida aeg edasi seda rohkem. Kaabellevi seaduse järgi on teleprogrammide edastamine abonentidele kaabellevi ja nõuab sellise võrgu omanikult vastava loa olemasolu. Viimane on üldjuhul monopoolne ja antakse konkursi alusel välja kümneks aastaks. Kõik ülejäänud selles piirkonnas siiani tegutsenud operaatorid peavad oma võrgud sulgema, seadus annab neile õiguse oma võrgud loa omanikule kokkuleppehinnaga maha müüa.

Kaabellevi seaduse ja kohtu otsuse kohaselt peavad nüüd sellised ettevõtted nagu Eesti Telefon, Uninet, Vemis jpt oma internetialased aktiviteedid lõpetama. Ka ei ole neil vähemalt Tallinnas lootust seda alustada tulevikus, nimelt on Tallinnas kaabellevivõrgu luba juba välja antud! Levicomi tütarettevõte Tallinna Kaabeltelevisioon (asutatud 1993) sai loa kätte eelmisel aastal 1992. aastal toimunud konkursi alusel. Hetkel on luba küll kohtu otsusega peatatud, kuid 2009nda aastani kehtiv luba ise on olemas ja alles. Kui luba peaks taastatama jääb Tallinnasse ainult üks võrk, milles tohib liikuvaid pilte edastada ? Tallinna Kaabeltelevisiooni oma.

Seaduse tõttu on nüüdseks likvideeritud kaabeltelevisioon Kilingi-Nõmmel, kus kohalik omavalitsus hilines vajalike paberite esitamisega Sideametile.

Teine näide. Individuaalvastuvõtt on seaduses defineeritud kui signaalide vastuvõtt oma tarbeks. Sellele sättele tuginedes võtab üks 3000 korteriga elamuühistu Tallinnas oma kaabelvõrgu abil vastu signaale ?oma tarbeks?, omamata mingit luba ega maksa programmide eest sentiga. Sideamet on jõuetu, kõik vastab seadusele. Võrdluseks ? Rapla, Kehra ja Paide kaabelvõrgud kokku on väiksemad kui eeltoodu. Näide kolm. Ühtegi pärast 01.09.99 ehitatud või selleks hetkeks ühendamata maja kaabelvõrku ühendada ei tohi.

Kaabelevi seadus on oluliseks piduriks konkurentsi tekkele telekommunikatsiooni sektoris Eestis. Nimelt on selle järgi tõkestatud kaabellevi ettevõtetete konsolideerumine, sest litsentsi üle anda ei tohi. Ainsaks võimaluseks on osta terve ettevõte kõigi oma riskidega. Kui ettevõttel on veel teisigi tegevusalasid on see tihti välistatud. Rapla võrk kuulub näiteks eelmise aasta edukaimale transpordirmale RA-SAT, kes ei saaks seda müüa muidu kui koos ettevõttega, millel kuulub ka ports raskeveokeid.

Mis siis teha? Lahenduseks oleks seaduse muutmine, jättes sellest välja kõik monopoolsed load, muutes küündimatud definitsioonid ja muutes üldse kogu seaduse sarnaseks telekommunikatsiooniseadusega, kus luba antakse igale ettevõtjale, kes seda soovib. Et asi on väga halb, sellega on nõus kõik asjaosalised sh teede- ja sideministeerium, tegusid proovitakse siiski järjest edasi lükata.

Ameerikas edestab kaabelmodem püsiühenduse pakkujana ADSL-i kordades, meil mitte. Me jääme rongist maha, härrased!