Kohalikud ja välisettevõtted on ühesuuruse riskiga

Kahtlemata on Eesti üks atraktiivsuse põhjusi praegu ka madal palgatase. Aga palju käsitööd nõudvate protsessidega ettevõtetes on palgatase ja sotsiaalmaksu suurus meil juba tunduvalt kõrgem kui mõnedes Kagu-Aasia riikides ja seetõttu võivadki Euroopa suurtöösturid hakata vaatama rohkem sinnapoole.

Selles mõttes oli meile Aasia majanduskriis kasulik, et sinna ei tahetud investeerida ja investeeriti meile.

Rohkem peaks hakkama kasutama mõistust, andma toodetele teadusmahukust. Tuleb edendada oma kaubamärke, niivõrd kui see on muidugi kalliduse tõttu võimalik. Üldiselt tuleb väärtustada rohkem insenere ja tehnikaõpet. Sama teed on läinud meie eeskujud Iirimaa ja Soome.

Milleks? Hea, kui needki investorid tulevad. Eesti vajab välisraha, sest kohalik keskmine Eesti inimene ei suuda investeerida.

Ühte-kahte ala ei saa nimetada. Töötlevast tööstusest pean perspektiivsemaiks näiteks mööblitööstust, masina- ja aparaaditööstust.

Keemiatoodete puhul on tulevik segasem. Vähem perspektiivi on toiduainete- ja tekstiilitööstusel.

Investeeringuid on vaja infrastruktuuri ja transiidi arendamiseks. Perspektiivi oleks veel info- ja geenitehnoloogial ning turismil.

Üleöö on raske väga suurt hüpet oodata, arendada tuleks juba päevakorras olevat, näiteks tselluloosi- või autotehase rajamist.