Tallinna Sadam ehk riiklik räkit

Tallinna Sadamale kuulub hulk kaisid, maad, infrastruktuuri ja sadamakraanasid. Tööd suur sadamafirma ise ei tee. Tegemist on nn landlord?i tüüpi sadamaga, kus kõik on välja renditud ja kogu tegevus seisneb rentnikelt ja laevafirmadelt raha kogumises.

Maksta tuleb absoluutselt kõige eest, kuni 1200 krooni maksvate autolubadeni välja. Loomulik on renditasu kraanade ja laoplatside eest. Midagi imelikku pole laevade kaimaksudes, milles sisaldub tonnitasu laaditava kauba eest. Oleksin lausa väiklane, kui tõstaksin kära ei tea kust võetud koefitsiendiga korrutatud elektriarvete pärast, mis sest, et liinide ja alajaamade hoolduse eest tuleb täiendavalt maksta. Ent sellest ei piisa. Kehtestatud on üks eriline maks ? kaubatasu.

Kaubatasu võetakse igalt kaubatonnilt, mis üle kai liigub. Sisuliselt toimub topeltmaksustamine: sama kaubakoguse eest küsitakse raha nii laeva tonnitasuna, kui operaatori kaubatasuna! Sadama juhtkonnad on põhjendanud maksu, kui raha kogumist infrastruktuuri eest hoolitsemiseks, väites, et seda tehakse operaatorite huvides. Tegemist on idiootliku põhjendusega. Rendileandja mure on oma kasumi arvelt hoida korras renditavat objekti. Selleks lisaraha küsimine on veider. Kujutage end poepidajana, kes on rentinud pinda kauplemiseks ja ladudeks ning kelle käest rendileandja küsib täiendavat maksu iga kilo kauba eest, mis ostjad läbi poeukse välja viivad. Või siis näiteks küsitakse teie käest teatud protsenti käibest.

Ükski mafiooso ei ole senini veel käivet üritanud maksustada. Maksustada prooviti kasumit. Riiklik maffia on loomulikult tase omaette, nemad maksustavad käibe. Veelgi jaburamaks muudab olukorra see, et kaubatasu ei sõltu kauba liigist ega laadimise tariifist. Kujutage ette kui teie laadimistariif on 1,7 dollarit tonni kohta ja sellest tuleb maksta sadamale umbes 0,6 dollarit (1,2 DEMi).

Näiteks Petromaks Stividori keskmine kaubatasu on 0,915 Saksa marka tonni kohta. Nii toob üks 5000tonnine laev sadamale sisse 4130 marka ja laeva laadinud operaatorfirma maksab sellele lisaks katuserahana 4575 marka, millele lisanduvad veel rendimaksed. Riiklik monopol on tekitanud olukorra, kus üks edukam stividorfirma maksab sadamale kaubatasu rohkem, kui saab ise kasumit. Seejuures ei võta Tallinna Sadam enesele mingeid riske.

Petromaks Stividor on tasunud 31 kuu jooksul kaubatasu üle 11 miljoni krooni. Sadam on kogu selle aja tegelenud vaid raudtee pisiremondiga. Kuid mille eest võeti siis kaubatasu? Nagu veenduda võite on sisuliselt tegemist iga-aastase kalõmi maksmisega. Kusjuures kaubatasu määrad erinevatele firmadele ei ole mitte mingil viisil seotud nende käsutuses olevate laadimisvõimalustega.

Vaatamata juhtkonna vahetusele ei ole suudetud tagada operaatoritele normaalse konkurentsi aluseks vajalikke võrdseid töötingimusi. Mõni firma käsutab pea kolm korda enam kraanasid, poole suuremaid laoplatse ja kasutab kolmandiku võrra pikemat ning paari meetri võrra parema süvisega kaid, kui teine temaga võrdset kaubatasu maksev ja kohustuslikku minimaalset aastast kaubakogust töötlev firma. Tänu katuserahale kõigub sadamas töötavate operaatorite rentaablus 7?15% vahel. Sadamal aga on see pea 50%. Sisuliselt toimub tänasest riigi maksupoliitikast osav möödahiilimine, mille käigus sadamas töötavatelt operaatoritelt võetakse osa nende tulust sadama kaubatasuna riigile dividendideks.

Tallinna Sadama puhul on tegemist monopoliga. Sisuliselt ainus reisisadam ja kogu põhjaranniku konkurentsitult suurim kaubasadam.

Ma ei näe ühtegi tõsiselt võetavat põhjendust sellise monopoolse struktuuri eksistentsiks. Tuleks pidada enesestmõistetavaks, et on aeg Tiit Vähi poolt sõber Enn Sarapi alluvusse kokku kuhjatud monstrum restruktureerida. Kantseldagu Tallinna linn oma piires olevate sadamatega, AS Tallinna Sadam koligu Muugale ja arendagu seal oma infra- ja superstruktuure. Paldiski sadam oleks aga munitsipaalsadamana kogu piirkonna arengu võtmeks.

Teede-ja sideministeeriumil oleks aeg lõpetada ametkondlik mõtlemine ja asendada see riikliku mõttelaadiga. Minister Toivo Jürgenson, kes kõikjal toetab vaba konkurentsi on sadamate teemal miskipärast enam kui tagasihoidlik. Mitme sadama olemasolu tekitab konkurentsi, võitluse kaubavoogude ja kasumi pärast. Tänane olukord aga piirdub kelkimisega sadadesse miljonitesse ulatuva igaaastase kasumi üle enesele aru andmata, et suure osa sellest moodustab katuseraha.

Huvitav, kas Eesti riigis tõesti ei leidu tervet mõistust, konkurentsiametit ja häid juriste, kes suudaksid lõpetada riigile kuuluva monopoli omavoli, millel on kõik räkiti tunnused?