Eelarve tasakaal ? vahend, mitte eesmärk

Järgneva aasta riigieelarve koostamine on valitsuse jaoks alati üks raskemaid ülesandeid ja samas tähtsamaid poliitika kujundamise instrumente. Rahandusministri jaoks ilmselt aga kõige tähtsam. Arvestamata 1999.a. negatiivset lisaeelarvet, on minu jaoks tegu kolmanda eelarve koostamisega. Kuigi kulutuste prioriteedid on aastate lõikes muutunud, on endiseks jäänud üks põhimõte ? kulutada ei ole võimalik rohkem, kui meil on tulusid.

Sellest esmapilgul elementaarsest printsiibist on praktikas üsna kerge loobuda. Vanade säästude kasutuselevõtt ning laenude suurendamine võib toimuda peaaegu märkamatult ning esialgu on raskesti hoomatavad ka piiranguteteta eelarvepoliitika negatiivsed kaasmõjud. Seetõttu on puudujäägita riigieelarve valitsuse jaoks parimaks vastutustunde proovikiviks ning märgiks, et suudetakse mõelda kaugemale kui ühe valimisperioodi pikkus.

Puutudes igapäevaselt kokku probleemidega nagu tööpuudus, vaesus ja puuduolev raha investeeringuteks, tunduvad riigi majanduspoliitika usaldusväärsus ning aastate kaugune maksukoormus teisejärguliste küsimustena. Toetuste suurendamine, riikliku laenu kasvatamine ning riigi sekkumine tööjõuturule tunduvad lihtsate ja üsna valutute lahendustena. Siiski on neil lihtsatel lahendustel oma hind, mis võib kujuneda ootamatult kalliks.

Riikliku võlakoorma suurenedes langeb Eesti majandussüsteemi usaldusväärsus ning tõenäoliselt kukuvad meie krediidireitingud. Tõusevad intressimäärad nii ettevõtete kui üksikisikute jaoks, kiireneb hinnatõus ja vähenevad välisinvesteeringud. Väiksemad investeeringud tähendavad vähem uusi töökohti. Oleme ringiga tagasi probleemide juures, mida laenuga üritasime leevendada ja lisaks kindlustanud maksude pideva tõusu.

Ma ei tahaks rahandusministrina kaitsta avalikkuse ja riigikogu ees riigieelarve eelnõud, kus üksnes intressikulud ulatuvad 10-ni kogukulutustest. Selles olukorras on täna nt Itaalia ja Kreeka rahandusministrid.

Juba täna on ka Eestis suur osa riigi kulutustest enne eelarve projekti koostamist sisuliselt ette fikseeritud erinevate teiste seadustega. Intressikulude suurendamine hammustaks ära veel olulise osa sellest sisuliste valikute tegemise ruumist, mis valitsusele on jäänud.

Siiski ei ole tasakaalus riigieelarve nõudmise näol tegemist dogmaga, millest mitte mingil tingimusel loobuda ei tohi või mis igas olukorras imerohuna ühiskonna jõukust kasvataks. Eelarve tasakaal ei ole isegi eraldiseisev eesmärk. Tegu on vaid vahendiga tingimuste loomisel inimeste elujärje jätkuvaks paranemiseks, seejuures väga hästi töötava vahendiga.

Teatud tingimustel on tõesti põhjendatud puudujäägiga eelarve koostamine ning teistel ülejäägi planeerimine. Üldine reegel on seejuures väga lihtsasti mõistetav ? säästa tuleb headel aegadel ning varusid kasutada rasketel. Piisav argument kulutuste suurendamiseks ei saa aga olla lähenevad valimised, kuigi praktikas on see sageli just nii välja kukkunud nii Eestis kui mujalgi.

Võiksime suurendada investeeringuid laenude arvelt kui meil oleks põhjust arvata, et tegu on tõepoolest ühekordsete edasilükkamatute kulutustega. Kahjuks ei ole see tegelikult nii. Isegi mitte arvestades välisabi, mida Eesti riik ka tulevikus saab.

Poliitik, kes usub, et täna veel mõnisada miljonit investeerides väheneb märgatavalt Eesti infrastruktuuri rahavajadus lähiaastatel, petab nii avalikkust kui iseennast. Pigem seisneb oht vastupidises.

Esiteks ei mäleta järgmistel aastatel enam keegi varasemaid ühekordsete kulude põhjendusi ning siis on teede ja haridusvõrgu arvelt kulutuste vähendamist juba pea võimatu selgitada. Teiseks on täielik illusioon, et me suudaksime paari aasta jooksul rohkem kulutades Eesti ?valmis? ehitada.

Riigieelarve puudujääk on aktsepteeritav ka majandussurutise tingimustes, kui eelarve tulud on aasta jooksul oluliselt kokku kuivanud ning kulutusi kärpida ei ole enam võimalik.

Kuigi raskel ajal peab ka riik kokku hoidma, on taolistes olukordades põhjendatud ka parematel päevadel kõrvale pandud säästude kasutusele võtmine. Juhul kui maailmamajanduses hetkel toimuva taustal osutub veel vajalikuks 2002.a. riigieelarve tulude prognoosi vähendamine, peab sellega siiski esmajärjekorras kaasnema täiendav kokkuhoid.

2002.a. kavatseb riik investeeringuid finantseerida 700 mln kr ulatuses Hüvitusfondi vabade vahendite arvelt. Tunnistan, et eelneva taustal tundub ka selline samm raskesti põhjendatav. Kuigi vastavalt riigieelarve koostamise põhimõtetele ei ole tegemist defitsiidiga, on fondi raha näol siiski tegemist suure ühekordse tuluga. See on summa, mille arvalt ei tohi rahastada jooksvaid kulusid, mida järgmistel aastatel vähendada ei suudeta.

Arvestades, et Eesti riigil on 2002.a. ees ka rida ühekordseid prioriteete, nt kaitsekulutuste ennakkasv, on Hüvitusfondi jääkide riigieelarvega liitmine üht silma kinni pigistades aktsepteeritav. Ükskõik kui suur aga ka ei oleks nii mõnelgi kiusatus, usun ma koalitsiooni vastutustundesse ning sellesse, et täiendavate kulutuste katteks laenude suurendamist keegi enam täna tõsiselt ei võta.