Eelarve tasakaal ? vahend, mitte eesmärk

Järgneva aasta riigieelarve koostamine on valitsuse jaoks alati üks raskemaid ülesandeid ja samas tähtsamaid poliitika kujundamise instrumente. Rahandusministri jaoks ilmselt aga kõige tähtsam. Arvestamata 1999.a. negatiivset lisaeelarvet, on minu jaoks tegu kolmanda eelarve koostamisega. Kuigi kulutuste prioriteedid on aastate lõikes muutunud, on endiseks jäänud üks põhimõte ? kulutada ei ole võimalik rohkem, kui meil on tulusid.

Sellest esmapilgul elementaarsest printsiibist on praktikas üsna kerge loobuda. Vanade säästude kasutuselevõtt ning laenude suurendamine võib toimuda peaaegu märkamatult ning esialgu on raskesti hoomatavad ka piiranguteteta eelarvepoliitika negatiivsed kaasmõjud. Seetõttu on puudujäägita riigieelarve valitsuse jaoks parimaks vastutustunde proovikiviks ning märgiks, et suudetakse mõelda kaugemale kui ühe valimisperioodi pikkus.

Puutudes igapäevaselt kokku probleemidega nagu tööpuudus, vaesus ja puuduolev raha investeeringuteks, tunduvad riigi majanduspoliitika usaldusväärsus ning aastate kaugune maksukoormus teisejärguliste küsimustena. Toetuste suurendamine, riikliku laenu kasvatamine ning riigi sekkumine tööjõuturule tunduvad lihtsate ja üsna valutute lahendustena. Siiski on neil lihtsatel lahendustel oma hind, mis võib kujuneda ootamatult kalliks.

Riigieelarve puudujääk on aktsepteeritav ka majandussurutise tingimustes, kui eelarve tulud on aasta jooksul oluliselt kokku kuivanud ning kulutusi kärpida ei ole enam võimalik.

Kuigi raskel ajal peab ka riik kokku hoidma, on taolistes olukordades põhjendatud ka parematel päevadel kõrvale pandud säästude kasutusele võtmine. Juhul kui maailmamajanduses hetkel toimuva taustal osutub veel vajalikuks 2002.a. riigieelarve tulude prognoosi vähendamine, peab sellega siiski esmajärjekorras kaasnema täiendav kokkuhoid.

2002.a. kavatseb riik investeeringuid finantseerida 700 mln kr ulatuses Hüvitusfondi vabade vahendite arvelt. Tunnistan, et eelneva taustal tundub ka selline samm raskesti põhjendatav. Kuigi vastavalt riigieelarve koostamise põhimõtetele ei ole tegemist defitsiidiga, on fondi raha näol siiski tegemist suure ühekordse tuluga. See on summa, mille arvalt ei tohi rahastada jooksvaid kulusid, mida järgmistel aastatel vähendada ei suudeta.

Arvestades, et Eesti riigil on 2002.a. ees ka rida ühekordseid prioriteete, nt kaitsekulutuste ennakkasv, on Hüvitusfondi jääkide riigieelarvega liitmine üht silma kinni pigistades aktsepteeritav. Ükskõik kui suur aga ka ei oleks nii mõnelgi kiusatus, usun ma koalitsiooni vastutustundesse ning sellesse, et täiendavate kulutuste katteks laenude suurendamist keegi enam täna tõsiselt ei võta.