Eesti Draamateatri ja Vanalinnastuudio ühendamise stsenaarium on ilmne. Kõigepealt ühinevad, siis hakkavad vallandama töötajaid. Ei ole teatrit, ei ole probleeme. Aga Draamateatrile jääb tänutäheks Vanalinnastuudio eelarve. Riigipoolne kollektiviseerumise taotlemine on kuritegu, aga Draamateatri poolt on see lihtsalt alatu.

Vanalinnastuudio ja Eesti Draamateatri ühendamine loomingulisest põhimõttest lähtudes on küsitav. Tõsi, Draamateater liigub repertuaariliselt palagani suunas ja Vanalinnastuudio nn kontseptuaalse geniaalsuse suunas, kuid kahe väikese hunniku ühendamine teeb kokku ainult ühe suure. Ega tulevase rahvusdraamateatri loominguline tase selle arvelt kasva. Küsitav on ka Draamateatri Rahvusteatri tiitel ja eelarve, tänase seisuga peaks see kuuluma Linnateatrile. Komöödia- ja draamateatri ühendamine põhimõttel , et nad asuvad üksteisest 150 m kaugusel, on absurdne. Selle loogika järgi peaks ühendama Draamateatri ja Estonia, kuna mõlemad asuvad lähestikku ja üritavad olla rahvusteatrid ning riigile oleks see odavam. Mis mõtet on rääkida riigile majandusest, kui ta peab ülal kümmet riikliku teatrit. Seda luksust ei luba endale ükski Euroopa riik.

Arulage on kultuuriministeeriumi mõtlemine. Ehitavad Vanalinnastuudiole saali ja siis likvideerivad teatri. Ehitavad Kuressaare teatri ja jätavad riikliku toetuseta. Vanemuise saalid on pooltühjad ja nad ehitavad veel lisaks Sadamateatri.

Ministeeriumi ametnikel pole üldse kontseptsioone ega põhimõtteid rahvuskultuuri juhtimisel, kui, siis ainult põhimõte käsi peseb kätt. Mis vahet seal on, kas ministeeriumi juhib endine direktorite partei või praegune uusrikaste erakond. Teenitakse ainult kildkondlikke huve, aga riiklikult ei taha mõelda keegi. Astutakse järjest ämbrist ämbrisse. Rahulolematust on järjest avaldanud sport, rahvakultuur, rahvusvähemused, teatrid, meedia, kino, aga ministeeriumis õppust ei võeta.

Üks on ilmne ? soojusenergeetika insener ei tohi kauem kultuuriministeeriumis kantsleri kohta soojendada.

Autor: Dajan Ahmet